Mari elu koolis oli niisugune tavaline asi, mis mitte kellegi suhtes ei tohiks olla tavaline asi
Sosinal öeldud halvustavad repliigid. Peletis, haiseb, idioot. „Juhuslikud” tõukamised. Kõrvale pööratud pilgud, kui õpetaja küsis, kas keegi tõesti ei taha rühmatöö ajaks enda kõrvale veel ühte õpilast.
Mari kisuamine kestis üheksa aastat, kuni põhikooli lõpuni. See oli niisugune tavaline asi, mis mitte kellegi suhtes ei tohiks olla tavaline asi.
Kümme aastat hiljem istus Mari Soome terapeudi ja raamatu autori Anna Taipale kõrval diivanil ja rääkis.
Terapeut selgitab, et Mari oli kiusamisest pääsemiseks välja mõelnud lahenduse, et ta peab olema keegi teine, mitte see, keda kiusatakse. Teistsugune. Parem. Niisugune, kes ei ei aja teisi närvi, vaid meeldib neile.
Aga see teistsugusena olemine ei tununud Mari meelest hea. Kogu aeg oli kehv tunne, nagu üritaks ennast vägisi painutada.
Ei saa hakkama, ei oska — või kui oskangi?
Mari kulutas tahtmatult oma energiat iseenda alahindamiseks ja kiusamisest pääsemiseks.
Anna Taipale ütles, et Mari ei ole ainus. Enamik inimesi teeb sarnases olukorras samamoodi.
Põhjuseks ei peagi olema ränk koolikiusamine nagu Maril. Sageli ka ilma nii tõsise põhjuseta jätavad lapsed iseenda heaolu ja vajadused teiste tõttu varju.
Hakatakse mõtlema nii: ma ei saa hakkama, see tunne on vale, ma ei tohi olla nõrk, ma ei paista kunagi selline nagu olen, ma olen teiste jaoks, ma pean olema rõõmus.
Niisugune erneria raiskamine viib iseenda kallal norimiseni ja asjatute ootusteni.
Energia raiskamine viib ka enda ohvriks tegemiseni ja teiste süüdistamiseni.
Sellest võib endale suure pinge peale saada, et pagan, kuidas ma ei oska seda elu paremini elada!
Anna Taipale räägib, et ei pea oskama midagi erilist. „Kõik algab sellest, et sa pead ennast hästi tundma iseendaga. Sa väärid seda, sõltumata sellest, mis su elus on juhtunud või milline see on praegu.”
Terapeut ütleb, et kui tahad hakata oma eluenergiat kasutama konstruktiivselt enda heaks, tuleb julgeda teha tuua oma ellu asju, mis meeldivad.
Anna Taipale soovitab, et kui on raske, võiks kasvõi korra nädalas korraldada endaga kohtamise ja kuulata ennast, mida sa vajad ja mis just nüüd oleks sulle hea.
Mida ma igatsen? Rahu. Mida ma saaksin teha, et saada enam rahu? Näiteks minna sauna ja süüdata küünal.
Kui Anna ja Mari istusid diivanil, hakkasid nad kõigepealt kuulama väikest last Mari sees.
Seda last, kes jäi koolis üksi.
Mida see laps oleks siis vajanud? Millist lohutamist ja millist mõistmist soovinud, kui hirm näris teda hommikul kooliteel?
Need mõtted ajasid nutma.
Enese väärtustamine ja oma energia kasutamine iseenda jaoks on algul raske. Kergem oleks vanamoodi edasi elada. Aga siis me imestame, miks kogu aeg nii raske on.
Anna rõhutab, et kogu maailma eneseabiõpikud ja joogad ei aita, kui me iseennast teadlikult ei kuula ega väärtusta.
Mari õpib nüüd nautima lihtsaid asju, lihtsalt niisama, ilma mingi tähenduseta, et ennast hästi tunda. Samas käib ta läbi kogu oma kurbuse ja tutvub sellega, milline inimene ta tegelikult on, mida ta tahab ja kui tore ta tegelikult on.
Eluenergia kasutamine isesenda heaks ei tähenda seda, et kriise enam ei tule ja kogu aeg on hea olla. Aga n-ö suures pildis peaks meid valdama rahu ja õnnetunne. Siis on meis endis nii palju sisemist turvavaru, et suudame enda eest hoolt kanda ja saame hakkama.
Anna Taipale soovitab kõigile, et oma eluenergiat peab õppima kasutama. Muidu elu lämmatab. Samad probleemid hakkavad korduma. Inimsuhted muutuvad kohustuseks.
