Mathijsseni sõnul on lapse andekuse tuvastamine oluline teema, kuna talendi alget ei tohi tähelepanuta jätta. Seda näitlikustab asjaolu, et andekate laste vanemad tunnistasid sama uuringu raames, et kuigi nende lapsed joonistasid väiksena väga detailseid ja omapäraseid pilte, kadusid need oskused juba pärast paari esimest kooliaastat ning joonistused hakkasid üha enam sarnanema kõigi teiste omadele. Ühtlasi väidavad hollandi teadlased, et loovuse ja andekuse vahele võrdusmärki tõmmata ei tohi, kuna võime mõelda paindlikult, loominguliselt ning leida uusi lahendusi on sootuks midagi muud kui andekus ning andekad lapsed annavad IQ-testides näiteks vastuseid, mida pole isegi võimalik piiritleda õige-vale skaalal.

Kuidas siis oma lapse joonistust analüüsida? Palu tal joonistada pilt inimesest. Kui paberile ilmub tavapärane naerunägu keha, käte ja jalgadega, on kõik hästi ning laps areneb eakohase tempoga ning millegi pärast pole tarvis muretseda. Kui tavapärasele kontseptsioonile on aga lisatud unikaalseid pisidetaile nagu näiteks käekarvad, habemetutt, silmameik, tedretähnid, hambaklambrid, ehted või erilised rõivadetailid, tasub tähelepanelik olla. Väga andekad lapsed oskavad ka joonistada inimest profiilis ning erinevates asendites — näiteks käed taskus või selja taga.

Loomulikult pole joonistuste analüüs sajaprotsendiliselt tõene ning vajab veel kõvasti analüüsi ja arendamist, kuna tulemused sõltuvad paljuski keskkonnast - näiteks lastel, kes joonistavad meestele habemeid, on tihtipeale habemega isad. Samuti pole mõtet lugeda samal moel nende laste joonistusi, kes on vanemad kui 10 aastat, kuna selles vanuses lapsed on juba liialt mõjutatud koolikeskkonnast, klassikaaslastest ja õpetajatest.

Allikas: The Guardian