Isa blogi: “Kuidas see võimalik on?”
Me mõõtsime hiljuti lapsi. Kaksikud olid kahe-aastaselt ühesentimeetrise erinevusega. Piiga oli 90,5 cm ja Vennas pere lühimana 89,5 cm. Noorsand, kes saab jaanuari keskel neljaseks, oli 106,5 cm pikk. Selge on see, et neist kasvavad pikad inimesed. Me oleme ise ka. Kuid see, et kasv nii kiiresti lisandub, oli mulle ja eriti Esileedile suureks üllatuseks. Jalanõud, mis ta ostis Vennasele, mõeldes, et küll kevadeks jalg kasvab piisavalt, et oleksid parajad, on väikesed juba sügisel. Kas tegu on tema kehva arvestusega või teevad lapsed tõesti võidu, kes kõige pikemaks kasvab, on veel selgusetu.
Me saatsime Noorsandi esmaspäeval lasteaeda ja kui talle hiljem järele läksime, oli hommikul selga pandud pluus päeva jooksul transformeerunud nabapluusiks. Ta oli päevaga kasvanud oma 10 cm. Igal muul juhul oleks see mind üllatanud, aga me olime just rääkinud, et nad kasvavad maru kiiresti. Tegelikult selgus, et olin talle hommikul Vennase pluusi selga pannud ja ei saanud sellest aru lihtsalt seetõttu, et tõmbasin ta püksid liiga kõrgele. Õhtuks, kui püksid olid oma õigele kõrgusele laskunud ja Esileedi mulle etteheitvaid pilke saatis, ei osanud ma muud teha kui naerda.
Ja riiete soetamine ei ole odav lõbu. Ma nimetan seda lõbuks, sest Esileedi suhtumises see just nii väljendub. Ühel päeval istus ta mu kõrval ja teatas: “Henry, ma tahaksin olla nii rikas, et ei peaks üldse raha peale mõtlema.” “Miks?” küsisin ma vastu. “Sest siis saaksin lastele osta just need riided, mida ma ise tahan ja ei peaks mööda internetti soodukaid taga ajama.”
Ka mina oleksin rõõmus, kui meil oleks raha jalaga segada, kuid põhjus, et osta lastele ilusaid riideid, ei oleks mul isiklikult kunagi pähe tulnud. See oleks lisandunud iseenesest. Minu motivatsioon rikkaks saamiseks oleks pigem sõltumatus ja alles siis tuleksid ilusad lasteriided.
Kuid mis mõte on kulutada suuri summasid, et osta lastele riideid, mida nad vaevu kanda saavad? Enamik neist jäävad väikeseks enne, kui need määrdudagi jõuavad. Siinkohal on suureks abiks kõik foorumid ja näoraamatugrupid, mis ongi loodud frustratsioonis, et lastele ei jõua poest parajaid riideid osta. Kuna riided jäävad pea alati väikeseks enne, kui need läbi kuluvad, on neis kohtades võimalik leida riideid, mis maksavad murdosa uutest, kuid näevad välja täiesti tutikad. Sealt soetab Esileedi küll peamiselt jalanõusid, mis on taas uuena vaat et kallimad kui täiskasvanute omad.
Aga miks see nii on? Arvestades, et materjali kulub oluliselt vähem kui näiteks minu jalanõudele, mis on suuruses 46. Vennase ketsid on minu omadest visuaalselt neli korda pisemad, aga nende hind on võrreldav minu jalanõude omaga. Ega ma ei peagi kõikidest maailma asjadest aru saama ja kui mul oleks võimalus näiteks kommimüüjana küsida ühe kommi eest täpselt sama hinda, mis nelja eest, siis miks ma ei peaks seda tegema. Turg määrab hinna ja Esileedi-sugused, kes unistavad piiramatust rikkusest, on seda hinda ka nõus maksma.
Aga midagi pole ka teha. Lapsi tuleb riietada ja seni kui Esileedi ei sunni mind mööda katalooge tuhlama, et lasteriideid vaadata, olen andnud meie peres selle vaikiva nõusoleku, et ta võib tellida, mida iganes soovib. Ma võin teda usaldada ja tean, et ta läheb harva hoogu. Vahel küll tuleb silmad maas ja vabandab, öeldes, et ostis mõnele lapsele uue parka ning loodab, et ma pahane ei ole. Kaks asja. Kuidas ma saan olla pahane sellise isetu teo peale, kus ta tellib lapsele parka? Teiseks – mis kuramuse asi on parka? Kui ma kunagi kuulsin, siis lootsin, et see läheb ise üle. Aga ei, minu jaoks uudissõna “parka” tuli ja jäi. Ja see on mingi asi, mis meil nüüd koridoris ripub.
