"Ta on siin, ta on siin!” kriiskas ta täiest kõrist

Arvad, et kakased mähkmed, tatised ninad ja magamata ööd on õudsed? Mõtle uuesti! Sest tõeliselt kõhe võib olla hoopis see, kui sinu lapsel olnud periood, kus ta sõbrustaks mõne nähtamatu sõbraga, ja me ei räägi siin armsatest ja karvastest kujutletavatest sõpradest…

Üks ema palus Redditi kasutajatel jagada oma kõige hirmsamaid lugusid, mis nende lapsed neile oma kujutletavatest sõpradest rääkinud on. Me toome need teieni!

1. Tal pole nägu.

Mu kolmene poeg räägib mulle pidevalt õudsast mehest, kes elab minu ema ja isa magamistoas. Ta mainib vahetevahel, et mees on tal jälle külas käinud. Ükskord tegin vea, et uurisin mehe välimuse kohta. Mu poeg teatas, et teda on raske kirjeldada, sest nägu tal polegi.

2. „Sa harjud tapmisega ära.”

Ühe mu õpilase lapsevanem kurtis mulle koosolekul, et ta on oma 7-aastase poja pärast väga mures. Ta poeg oli talle jutustanud nähtamatust mehest, kes tema pojaga räägib ja ta toas mängib. Poja sõnul oli kummitus valge habemega mees ja ta nimi oli Kapten. Kapten rääkis lapsele, et suureks saades peab ta hakkama inimesi tapma. See ajas lapse tihti nutma, ta oli Kaptenile öelnud, et ei taha suurena kedagi tappa, selle peale lohutas Kapten teda sellega, et kunagi harjub poeg tapmisega niigi ära ja ta tulevik on juba otsustatud.

3. Halb jänes

Kui mu nõbu oli 5-aastane ja ma olin 17-aastane, pidin ma teda valvama. Mu nõol oli komme endaga igale poole kaasa vedada näru väljanägemisega mängujänest. Ühel päeval magas mu nõbu diivanil, ärkas siis järsku üles, vaatas oma jänesele otsa ja pistis ehmunult kisama: „Ei! Sa ei saa seda teha! See on halb, ära tee!” Kummaline, ühel hetkel ta magas ja teisel hetkel ta kisas. Läksin oma nõo juurde ja üritasin teda rahustada, uurisin mis tal viga oli, aga ta ei rahunenudki maha. Võtsin ta jänese ja viisin selle teise tuppa, tagasi tulles mu nõbu magas. See jänes võib küll metsa käia!

4. Rogeri kuritegu

Mu väikevenna kujutletav sõber, Roger, elas meie kohvilaua all. Rogeril oli üheksa last ja naine — nad elasid meie perega harmooniliselt kolm aastat. Ühel päeval teatas mu vend, et Roger enam meie kohvilaua all ei ela. Põhjendas ta seda sellega, et Roger oli maha lasknud kogu oma pere ja seejärel mujale kolinud. Peale seda vahejuhtumit Roger enam kunagi jutuks ei tulnud.

5. Poiss puu otsas

Mu perekonna maajamaja asub surnuaia kõrval. Mu ema ja täditütar olid koos selle ümbruses jalutanud, kui mu 4-aastane õde ühe puu all seisma jäi ja üles vaataa. „Miks see poiss puu otsas on?” oli ta mu emalt uurinud. Puu otsas polnud tegelikult kedagi, aga mu täditütar oli endas kindel ja oskas poissi isegi emale kirjeldada.

6. Lihavõttejänku

Kui ma olin 16, pidin olema lapsehoidja kahele poisile, kaksikutele kolmandast klassist. Nad rääkisid mulle pidevalt mehest, kes käis ringi lihavõttejänese kostüümiga. Kaksikud paistsid teda tõesti südamest kartvat. Ühel õhtul, kui üks kaksik oli ülemisel korrusel pesus, istusin ma teise kaksikuga alumise korrusel diivanil teleka ees. Ootamatult pöördus kaksik, kes minuga telekat vaatas, hirmunud näoga minu poole: „Sa pead üles Mattiase juurde minema!” Paar sekundit hiljem kostus ülevalt korruselt Mattiase kisa. „Ta on siin, ta on siin!” kriiskas ta täiest kõrist. Ma ei teagi, mis nendest sündmustest mulle enim kõhedust tekitas, jutt jänesekostüümis mehest või see, kuidas üks kaksik mulle teise hirmu ette hoiatada oskas.

7. Kurjad inglid

Mu ema arvab, et mu väikevenna kujutletavad sõbrad on inglid. Seda sellepärast, et vend oli neid kirjeldanud kui tiibadega heledaid olevusi. Ühel päeval kuulis mu ema venda omaette pomisemas: „Ma ei saa teda tappa, ta on mu ainus isa!”

8. Ristid otsaesisel

Minu tütar jutustas mulle tihti mehest, kes tuli igal öösel ta tuppa ja joonistas talle otsa ette risti. Ma uskusin pikalt, et tegemist on unenägudega. Seda kuni selleni, kui mu mehe ema saatis meile koju mõned vanad fotoalbumid. Neid koos oma tütrega sirvides, osutas plika pildile, kus oli minu mehe isa. Ta on juba 16 aastat surnud. Tütar ütles, et see ongi mees, kes talle otsaette risti joonistab. Hiljem, kui sellest oma mehele rääkisin, oli mees väga üllatunud, sest tema lapsepõlves joonistas ta isa talle otsaette õhtuti sõrmega riste.

9. Sõnumid teispoolsusest

Ühel laupäeva varahommikul ärkasin koos oma naisega beebimonitorist kostuva heli peale üles. „Mida? Olgu, ma ütlen seda talle,” kuulsime oma pisitütart sõnumas. Mõni hetk hiljem tatsas tütar meie tuppa, ronis voodisse ja ütles mu naisele, et Mary sõnul on mu naine tubli. Mary oli mu naise surnud vanema, kellega ta oli väga lähedane.

10. Nurka saadetud

Teismeea lõpus olin lapsehoidjaks 6-aastasele. Panin ta voodisse magama ja paari tunni pärast läksin teda ukseava vahelt vaatama. Minu üllatuseks polnud laps voodis, vaid seisis toanurgas, seljaga minu poole. See ajas mulle kananaha ihule. Uurisin millega ta tegeleb, mille peale laps end minu poole keeras, näpu huulte juurde tõstis ja „sshh” sosistas. Kordasin uuesti oma küsimust. „Mine ära, see on mu karistus,” ütles poiss vaikselt.

11. Tracy

Kui mu nõbu oli 4-aastane, oli tal, nagu paljudel temaealistel, kujutletav sõber. Ma ei mäleta ta nime, aga mäletan, kuidas kõik mu nõo pahateod väidetavalt hoopis tema korda saatis. Samuti vaatas ta kujutletav sõber mu nõoga pidevalt koos telekast Scooby-Doo multikat. Ühel päeval tekkis mul huvi selle kujutletava sõbra kohta rohkem teda saada. Palusin oma nõol mulle temast rääkida. „Ta on naine ja ta on surnud,” sain vastuseks. „Kas ta tööl käib?” uurisin edasi. „Ta teeb sama tööd, mis minu issi,” see selgitas mulle, et kujutletav sõber töötab politseinikuna. „Kus ta töökoht siis asub?” ei jätnud ma uurimist. „Issiga samas majas,” vastas mu nõbu. „Ma sain temaga tuttavaks, kui ma emme kõhus olin,” jätkas tüdruk, „ta katsus emme kõhtu palju.”

Paar kuud enne, kui mu nõbu sündis, suri mu tädi Tracy. Ta jäi rongi alla. Ta armastas Scooby-Doo vaatamist ja töötas koos mu nõo isaga samal töökohal. Mu nõo kujutletav sõber oli mu surnud tädi, kuidas nelja-aastane neid asju teadis?

12. „Sellepärast ei meeldi mulle enam vesi.”

Vaatasin dokumentaalfilmi Titanicust ja mu nelja aastane laps istus mu kõrval. Dokumentaalis näitas Titanicus asunud katlaruumi skeeme. Mu senini vait olnud laps lausus: „See on vale, boilerid asusid teisel pool ruumi. Ma olin seal.” Ta osutas väiksesse nurka boileriruumi plaanil: „Ma ei saanud sealt toast välja. Sellepärast et meeldi mulle enam vesi.”

Allikas: thoughtcatalog.com