Koolikiusamise armid
“Olen olnud väga sügavas depressioonis ja saanud aastaid psühhiaatrilist ravi,” ütleb Diana (24, nimi muudetud). “Psühholoogide kinnitusel on mu probleemidel seos kiusamisega. Praeguseks on olukord hea, aga tean, et päris paljud asjad jäävad mul elus tegemata.”
Diana lapsepõlv möödus Eesti väikelinnas. Talle meeldis väga joonistada, lugeda ja kirjutada. Juba viieaastaselt kirjutas ja vormistas ta väikseid raamatuid. Tüdrukule meeldis ka looduses viibida ja teda huvitas kõik loomadega seonduv: “Ma olin suur Animal Planeti vaataja ja mängisin kõike nähtut ise läbi. Seda enamasti koos vanaemaga, kellega veetsin suurema osa koolieelsest ajast. Tahtsin saada loomaarstiks.”
Esmakordselt tõrjuti Dianat juba lasteaias. “Mängudes oli mul kindel roll, alati madalama staatusega,” pihib ta. “Kui teised olid printsessid, siis ei saanud mina seda olla. Kauplemisruumi polnud.” Välimuselt oli Diana üsna poisilik, nii et teatud mängud olid teiste tüdrukute poolt talle “keelatud”. Sageli pidi ta mängima poissi. “See oli minu jaoks väga alandav. Teised teadsid, et see mulle ei meeldi. Teine võimalus oli mängust üldse kõrvale jääda.”
Kooliminekut ootas Diana väga. “Õppida on mulle alati meeldinud. Kuigi lasteaias esines kiusamist, siis ei osanud ma iialgi arvata, et minuga võidaks koolis niimoodi käituma hakata.” Esimeses klassis kiusasid teda paljud kaaslased, tüdrukud keeldusid temaga suhtlemast. Teises klassis olukord muutus. Mõnikord astusid klassiõed Diana eest välja, sest moodustus poistekamp, kes tüdrukut absoluutselt rahule ei jätnud.
Diana sõnul seostus kiusamine enamasti tema välimusega. “Mulle sisendati pidevalt, et olen mõttetu, loll ja väärtusetu, sest olen paks ja kole. 11aastaselt ütles klassivend, et ma olen nii kole, et jään elu lõpuni üksikuks,” kirjeldab Diana. “Kiusamisest korjasin üles, et minu väärtus seisneb minu välimuses, mitte võimetes, teadmistes, oskustes, mille poolest olin klassi parimate seas.”
