Samuti on tavalised meeleolumuutused ja äärmuslikud emotsioonid. See võib ka väga suurel määral kõigutada lapse usaldust oma vanemate vastu ja süvendab põhjendamatult tulevikuga seonduvaid hirme. Seepärast on väga oluline, et lahutavad vanemad toetaksid lapsi ja selgitaksid neile, miks on ema ja isa otsustanud lahku minna./a>

Lapse heaks tegutsege koos

Lapsevanemad peaksid endale teadvustama seda, et nii nagu nad ei ole enam abikaasad, ei ole nad enam ka koos tegutsevad lapsevanemad. Kuid laste usalduse ja läheduse säilitamiseks peaksid vanemad ühiselt püüdma rääkida toimuvatest muutustest, mis perel ees seisavad. Hea oleks, kui vanemad lepiksid eelnevalt üldjoontes kokku asjad, millest nad plaanivad lastele rääkida. Olenemata laste vanusest tuleks seda teha kõikidele lastele korraga, et keegi ei tunneks ennast eemaletõugatuna või kõrvalejäetuna.
Enamasti elavad lapsed vanemate lahutust üle traumana, millega kaasnevate hirmude ja emotsioonidega nad iseseisvalt toime ei tule.

Lapsed vajavad aega, et nad saaksid end vanemate lahutuseks ette valmistada. Samuti vajab harjumist tõsiasi, et üks nende vanematest läheb elama mujale. Seega tuleks vanematel pärast lahkuminekut leppida kokku väga selged ja ausad reeglid edaspidise suhtlemise osas.

Et lapsed ei tunneks endal süüd (et nad on olnud pahad, sõnakuulmatud, tüütud või väsitavad) vanemate lahkumineku pärast, tuleb neile selgitada, et lahku minnakse täiskasvanute omavaheliste asjaolude tulemusena.
Lastele peab jääma aega seedida kuuldud informatsiooni, et saada seejärel vanematelt vastuseid küsimustele, mis neile olulised on.

Kuulake oma lapsi ja lubage neil küsida kõike, mida nad tahavad. Sageli võivad lapsed küsida ühte ja sama küsimust mitmeid kordi - ärge keelake neile seda või targutage, et „ma ütlesin sulle juba", vaid vastake ja selgitage nii palju, kui on vajalik.

Laste esmased reageeringud vanemate lahutusele võivad olla vanematele ehmatavad, segadust tekitavad, pahandavad ja piinlikud:

ma teadsin, et see nii läheb;
mind see ei huvita;
kus ma elama hakkan;
kelle juures ma elama hakkan;
ema on süüdi selles, et isa ära läheb (ja vastupidi);
tehke, ise mis tahate;
palun leppige ära.
Laps ei ole spioon
ega diplomaat

Kooselu lõpufaasis võivad vanematevahelised tülid olla üsna sagedased ja avatud. Mitte mingil põhjusel ei tohiks sellistes olukordades lastelt nõuda kas ema või isa poolel olemist, sest lapsed armastavad ja vajavad jätkuvalt mõlemat vanemat. Aastatepikkuste pereriidudega tulevad lapsed üldiselt palju halvemini toime kui selgeid reegleid järgiva lahutusega, pärast mida kodune olukord muutub taas rahulikumaks ja etteaimatavamaks.

Hea oleks, kui pärast lahutust suudaksid vanemad omavahelised arusaamatused ja erimeelsused lahendada rahulikult või vähemalt lastest eemal ja neid tülidesse n-ö tunnistajatena või teadete edasitoimetajatena mitte kaasata. Näiteks kui „kaugisaga" on kokkulepe, et elektri-, kanalisatsiooni- jm ebanaiselikud tööd võtab ta ka pärast lahutust enda teha, siis selliste tööde vajadusel lepivad aja vanemad ise omavahel kokku. Laps ei pea edastama vihast teadet „ütle oma isale, et meil kraanid tilguvad".

Ära kolinud lapsevanemal külas käinud lapse kaudu ei peaks rahuldama ka oma uudishimu ekskaasa uue elu ja uue sõpruskonna kohta. Taolistel juhtudel pannakse laps vastamisega keerulisse olukorda - laps teab, et iga teade võib mahajäetud lapsevanemat ärritada, kuid laps ei taha oma vanemat kurvastada. Ta võib hakata valetama või tõmbuda endasse. Laps armastab jätkuvalt mõlemat vanemat, ükskõik millised nad ka ei oleks. Ka peaksid sugulased, sõbrad ja tuttavad püüdma hoiduda lapsevanemate arvustamisest laste kuuldes.

Lisapinged tuleb maandada

Lapse jaoks toob elukoha muudatus kaasa palju lisapingeid. Sageli tuleb tal jätta hüvasti oma (perekonna)sõprade, lasteaia-, kooli-, trennikaaslastega, kes on olnud siiani enesestmõistetavad, kindel ja tähtis osa tema igapäevaelust. Eriti lapsele, kes ei ole hea kohaneja. Lahutuse tormilisematel aegadel, kus vanemad ainult iseendaga tegelesid, olid just lapse eakaaslased need, kes teda ära kuulasid, mõista püüdsid ja tuge pakkusid. Võib-olla oli lapse ainuke hooliv ja kuulav täiskasvanu sel perioodil kas lasteaiatädi või klassijuhataja.

On oluline, et elu lapse ümber säiliks võimalikult tavapärasena nii palju kui võimalik. Kõik vana ja harjumuspärane on lapse jaoks turvaline. Uue elukaaslase kiire ilmumine perepilti võib valmistada lapsele pettumust, seepärast on väga oluline, et lapse ja kaugvanema kohtumised toimuksid kahekesi (uue elukaaslase juuresolekuta). See lisab lapsele kindlustunnet, et lapsevanem hoolib temast, tunneb huvi ja armastab teda, vaatamata sellele, et ta ei ela lapsega koos.

Kuidas edasi

Lapsed vajavad aega, et elu muutustega toime tulla! Selgita lapsele tekkinud olukorda:

Leia aega, et lapsega koos olla, alati ei peagi rääkima - lapsele pakub turvatunnet juba seegi, kui ta saab vanemaga koos olla.

Kuula last ja luba tal rääkida/küsida nii paju kui ta soovib.

Mõlema vanema kohus on leida aega lapsega ka rasketel teemadel rääkida, et aidata tal oma tunnete ning hirmudega toime tulla.

Kui tunned, et ei jaksa või ei oska oma last aidata, on alati võimalus pöörduda abisaamiseks pere- või paarinõustaja poole.

Pärast lahkuminekut pole te enam mees ja naine, kuid olete endiselt ema ja isa ning armastate oma last - öelge talle seda.

Säilita arusaadavad ja ulatuslikud külastus- ja suhtlemisõigused lapse ja kaugvanema vahel.

Hoia enda ümber toetavaid sõpru ja sugulasi - aidates ennast, oled parem ka lapsevanemana.

Kui kahe inimese otsus puudutab kolmandaid isikuid, eriti lapsi, tuleb kindlasti nende tunnetele ja vajadustele tähelepanu pöörata, sest vanemate tülid ja lahkuminek on lapsele igal moel rasked taluda.

Lapse edasisele arengule omavad väga olulist tähtsust lahutatud vanemate lahutusjärgsed suhted.

Allikas: Saarte Hääl