Isa blogi: see rahulik jõuluaeg

Pere istub rõõmsalt laua taga ja ulatab käest kätte hapukapsa, keedukartuli ja verivorsti liuda. Mõnus vaikne jutukõmin. Taustaks Maarja-Liis Ilusa või Ott Leplandi härdad jõululaulud. Mõnus kuuselõhn ja pisike ootusärevus õhtuse ees, sest kõigest paari tunni pärast tuleb jõuluvanariietesse maskeerunud sõber ja kordad peas salmi, mis tuleb kingi lunastamiseks ette kanda. Te küll leppisite kaasaga kokku, et sel aastal kingitusi ei tee, kuid tead teda ja pealegi – sa oleksid suisa mõnevõrra pettunud, kui ta sõna peaks ja sulle midagi ei kingiks. Sina ju ometi kingid.

Selline on jõulueelne ootus, kuidas see õhtu võiks välja paista. Soe, sõbralik ja mõnus. Ja see toimib … kui sul pole lapsi. Või kui on lapsed, siis mitte enam vanuses, kus enda õiguse väljendamiseks tuleb teisele vaidluspoolele lusikaga vastu pead anda. Ehk vanuses üle 30. Kuid ma olen kolme väikese lapse isa ja realist – olen nendega siin elanud juba varsti neli aastat ja kogemus näitab, kuidas asjad reaalses maailmas laabuvad.

Vaevalt on ükski lapsevanem nii naiivne ja eeldab, et kui traditsiooniks on laua taga söömine, siis on kindlasti ka lapsed rahulikult laua taga. Lapsed on laua taga senikaua, kuni neile toitu taldrikule tõstetakse, et siis avastada, et neil pole isegi kõht tühi. Hirmu ja ähvardusega saab nad veel ehk paariks minutiks kohale sundida. Kuid hirmutamine ja ähvardused on üks oluline osa jõulumeelelolust. Kui vanasti hirmutati, et jõuluvana tuleb vitsaga lapsi peksma, siis tänapäeval ähvardatakse lihtsalt jõuluvanale helistada, kui käitumine korda ei saa.

Kolme lapsega pole ka lootust vaiksele jutukõminale, sest nad on nüüd kõik kolmekesi selles vanuses, kus kõige parem ajaviide on kedagi toksata ja siis suure naeruga teise tuppa joosta. See, keda toksati, jookseb kas karjudes toksajale järele või mis veelgi tõenäolisem – suure nutuga meie juurde kaebama. Ja kunagi ei ole kindel, kumb alustas. 99% juhtudest Vennas. Aga kes iganes on talle kunagi otsa vaadanud, siis need suured süütud vasikasilmad võtavad talt igasuguse süü.

Ka jõuluvana tulemisega saab olema probleem, sest Noorsand hakkas rääkima kusagil suve teisest poolest, et teeks nii, et las jõuluvana teeb oma asju, aga mitte meie pool. Ta on niigi osade asjade suhtes paranoiline ja ükskord ähvardasin ma teda taas, öeldes, et kui ta enda järel ei korista, siis päkapikud käivad akna taga piilumas ja räägivad jõuluvanale. Tema silmad, mis olid hetk tagasi naelutatud tahvelarvutisse, tõusid sellelt hirmunult üles, sest tema jaoks omandas privaatsus täiesti uue tähenduse. Sellel hetkel katkes tema muretu lapsepõlv. Talle jõudis just pärale, et mingid lühikesed inimesed käivad meie akende tagant sisse piilumas. Me pole sellest saadik lahtiste kardinatega enam maganud. Ka sussi ei pane me akna peale, sest milleks neid tüüpe veelgi lisaahvatlustega maja ümbrusesse meelitada.

Üldse see traditsioon, et päkapikk toob pea terve detsembri midagi sussi sisse. Kust see hullus tuli? Ma küll enda lapsepõlvest sellist asja ei mäleta. Heal juhul paaril korral terve kuu peale ehk mõni mandariininärakas potsatas, aga see oli ka kõik. Mõne väikese erandiga. Nüüd on kombeks 1.–24. detsembrini igapäevane kingitus. Detsember on niigi kallis kuu ja kolme lapse peale 72 kingitust sussi sisse, pluss jõulupakid … jääb ära. Välja arvatud, kui Esileedi ütleb vastupidist. Siis toimub. Ma olen abieluasjadest lõpuks aru saanud.

Kui me lepime Esileediga kokku, et ei tee kingitusi, siis on ta kahjuks maru hea sõnapidaja. Eriti viimastel aastatel, sest ta tõepoolest ei tee. Ühelt poolt on mul hea meel, sest jõuluõhtut tema pere juures veetes tuleb alluda sealsele traditsioonile ja lugeda luuletust. See on aga umbes sama meeldiv, kui jääda “Me lähme rukkist lõikama” mängus ainsaks, kellel paarilist pole. Teisest küljest on see alati nii suur üllatus, kui ta teeb, ja mulle üllatused meeldivad.

Ma küll olen nautinud neid rahulikke jõule ja mõnusat äraolemist, aga see lärm, kraaklemine, kahvliga üksteise tagaajamine – see kõik on mulle nii normaalseks muutunud, et nähes lapsi liiga rahulikult kusagil istumas, olen sageli Esileedit müksanud ja öelnud, et hakkame lapsi kiusama.