Armastust otsides ja leides
„Ma olen lapsepõlvest ilma jäänud laps,” räägib Marion, õbluke naine, kes juhib praegu suurt talumajapidamist pealtnäha naiseliku kergusega. „Mäletan tunnet, kui pole mitte midagi süüa. Mäletan, mida tähendab kogeda hüljatust, armastuse puudust, see on justkui hääletu karje inimliku läheduse ja tähelepanu järele. Vahel tegi armastuse puudus lausa füüsiliselt haiget. Pidin väga ruttu suureks saama, et hoolitseda oma väiksemate õdede eest nii hästi, kui oma katkise hingega seda teha suutsin.”
Merlin mäletab, kuidas suur õde ta 1. septembril oma käe kõrval esimesse klassi viis, sest nende ema polnud selleks võimeline. Polnud võimeline väga paljudeks muudekski asjadeks.
„Tol ajal elas meie lähikonnas üks vene perekond,” meenutab Merlin väga kaugeid aegu. „Olen südamest tänulik sellele lahkele emale, kes kutsus meid enda juurde oma lastega mängima ning söötis kõhu alati täis. See oli justkui sõõm värsket õhku, teadmine, et kuskil elatakse teistmoodi, ja et maailmas on siiski veel headust, armastust ning seda jagub ka neile, kes pole omavahel bioloogiliselt kuidagi seotud.”
Väga rasked olid ajad, mil peret jooksutati oma päriskodu, kriisikodu ja turvakodu vahet. See oli aeg, mil ema püüti jalule turgutada, teda aidata, et pere suudaks siiski üheskoos toimida, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Just neil keerulistel aegadel avati esimene SOS Lasteküla. See oli tol ajal ainuke koht Eestis, kus õdesid-vendi vanuse järgi ei lahutatud ning ühe pere lapsed said koos kasvada.
Imeline ema Leili – esimene SOS-ema Eestis
Suure südamega Leili andis SOS Lastekülale oma jah-sõna 1994. aastal ning lastekülaga on praeguseks 72-aastane ülitoimekas naine seotud tänaseni. Lisaks oma hiigelpere eest hoolitsemisele käib Leili, kes nüüd juba pensionipõlve naudib, lasteküla praegustele emadele puhkepäevi andmas, nende rõõmudele ja muredele kaasa elamas ning kogemusi jagamas. Ema Leili on lasteküla perede suur ilmasammas, kelle iga väljaöeldud sõna on justkui kullaprooviga kaetud tarkusetera.
„Oli ülim õnn, et sattusime noil pöördelistel aegadel just ema Leili perre,” meenutab Marion. „Mina olin lastekülla elama minnes 13, õed viis ja seitse aastat nooremad. Enne meid elas ema Leili peres juba üks väike tüdruk, pärast meid tuli neli poissi.”
Ema Leili on olnud suureks eeskujuks nii Marionile kui ka Merlinile
„Imetlesin juba teismelisena, aga eriti nüüd, mil olen ise suure pere ema, kuidas on võimalik jääda igas olukorras nii rahulikuks, kannatlikuks ja tasakaalukaks,” räägib Marion. „Ükskõik kui hull võis olukord olla, ema ei tõstnud mitte kunagi häält. Mina pean seda siiani iga päev uuesti õppima, et häält tõstes ei saavuta häid tulemusi ei lastekasvatamises ega kuskil mujal. Nii lihtne on ju ennast jõuga maksma panna. Meie ema eeskuju najal aga kogesin, et saab ka teisiti.”
Merlini jaoks on emalt õpitud pereväärtused siiani olulisimad tarkused elus. „Just tema tähelepanelikkus laste suhtes. Ta ei toppinud mitte kunagi nina meie asjadesse, ei nuhkinud meie järele, kuid märkas alati, kui kellelgi oli mingi mure, midagi hingel, mis vajas selgeksrääkimist,” meenutab Merlin. „Mu suurim soov on, et oleksin ka selline ema, kes tunnetab ja näeb, mis ümberringi toimub, ning kelle eest ei pea laps midagi varjama.”
Merlini arvates on emaksolemise suurimaks väljakutseks oskus võtta last alati endaga võrdsena. Ka selles on ema Leili ületamatuks eeskujuks. „Mäletan, et juba lasteküla ajal saime oma pere probleemid alati omavahel selgeks räägitud. Kordagi ei olnud vaja meie pere asju arutada külajuhiga või muude perest eemalseisvate inimestega. Keegi ei kaevanud kellegi peale ning meil polnud peres mitte mingisugust vimma. Kuigi ma olin omal ajal ikka väga keeruline teismeline,” on Merlin oma emale väga tänulik.
Suure talumajapidamise primadonna
„Ma olin noorena ikka täielik linnatibi,” naerab Marion aastatetagust aega meenutades. „Mu kapp on siiani täis udupeeni kleite ja kingi ning mu sõbrannad nöögivad mind, et peaksin kleitidele ja kingadele oksjoni tegema, sest mis ma siin talus nendega enam peale hakkan – siin on paslikumad riided ju kalamehekummikud ja paks puhvaika!”
Marion kohtus oma elu armastusega 13 aastat tagasi ööklubis. Mihhailil tuli siiski päris kõvasti pingutada, et Marion teda tähele paneks. Kuna poiss oli väga järjekindel, viis esimene kohtumine selleni, et noored hakkasid suhtlema. Pea seitse aastat elati koos, nauditi elu ja mõisteti üha rohkem, et teineteiseta enam ei saa. Kuus aastat tagasi otsustati abielluda ning seda, mis nüüd juhtuma hakkas, ei suutnud noored uneski ette näha.
Viis aastat tagasi sündis esimene poisiklutt Paulus, kaks aastat hiljem Daniel, aasta ja 9 kuud tagasi Kaaleb ning kolm kuud tagasi Samuel.
Aasta tagasi ostsid noored suure talumaja, mis vajas aga täielikku ümberehitamist.
„Majaga olime varemalt tuttavad, seal elasid ühed meie väga head peretuttavad. Kui vanapaar otsustas oma maja maha müüa, pöördusid nad ise meie poole, et kas me ei tahaks sinna kolida. Nende jaoks oli väga tähtis, et nende majas looks endale kodu noored, kel on nendega sarnased väärtused ja vaated elule. Kuna olime juba ammu mõelnud, et lapsed võiksid kasvada maal, oli asi otsustatud!” räägib Marion.
Pere kolis majja tänavu septembrikuus, kuid järge ootab veel üüratu hulk töid.
„Ma väga naudin seda, et lapsed saavad õues möllata, neil on avarust ja vabadust teha, mida süda ihkab,” räägib Marion. „Nad tunnevad ennast väga koduselt kõigi meie loomade hulgas. Hiljuti kingiti meile väike talleke, kes on laste suur lemmik, puksib poisse pikali ning on ise nagu üks väike armas beebi. Kolmekuune lambakoer Antonio on ka sellises eas, et sobib ideaalselt meie väikestele põnnidele pisikeseks mängupartneriks. Just saime juurde üheksa tibupoega ning rõõmustasime kogu perega, kui meie kana esimese muna munes!”
Elumaja ümber kasvab 16 erilist õunapuud, millest mitmed on perepuud, mis kannavad okstel mitme erineva sordi ubinaid. „Eelmisel aastal oli meil õunauputus, tänavu oli saak kesine. Maad on meil kokku 22,5 hektarit ning lisaks elumajale on veel mitu abihoonet, mis kõik ootavad, millal järg nendeni jõuab,” räägib Marion taluperenaisele omasel asjalikul moel.
Töö hulk, mis igapäevaselt ees ootab, on tohutu, kuid selle kõige eest ei pea hea seisma Marion üksinda.
„Ma ei ole mitte kunagi isaarmastust tunda saanud ning mäletan väga selgelt seda igavest igatsust meheliku eeskuju järele,” ütleb Marion. „Lastekülas peeti igat meesterahvast, kes külla tuli, ju kohe potentsiaalseks isakandidaadiks!”
Marionil on pisarad silmas, kui ta kõneleb Mihhailist – oma abikaasast, kellest õhkub sellist turvatunnet, armastust ja positiivsust, et pole vaja kaua mõelda, miks peres nii palju lapsi on.
„Mihhail on ideaalne isa!” õhkab Marion. „Ta jaksab mängida nii oma laste kui ka võõrastega. Sõpradel külas käies kogunevad kõik lapsed Mihhaili ümber ning pole kahtlustki, kelle õhtu möödub lastetoas või õues lastega mürades.”
Mihhail jaksab kiire töötegemise kõrvalt oma väikestele poistele näidata, kuidas töötegemine päriselt käib – kuidas lambaid pügatakse, mööblit ehitatakse või palke lihvitakse. Tema poisid pole kunagi mänguhaamriga plastmassjubinaid toksinud, vaid alati midagi päriselt praktilist valmis meisterdanud.
Pere elutuba ehib suur ja massiivne söögilaud, mille isa visiooni järgi onu oma kätega ning ilma ühegi naelata valmis meisterdas „Mihhaili suur unistus on kümme last. Ja kõik need lapsed ei pea sugugi bioloogilised olema,” ütleb Marion vaikselt. „Me oleme väga tõsiselt mõelnud sellele, kui palju on lapsi, kes on oma vanemate armastusest ilma jäänud ning miks ei võiks meie olla need, kes kodusoojust pakuvad. Ruumi meil ju on ja nii väga tahaks veel tütrekest!”
Marion on juurelnud ka selle üle, miks ta lapsesaamisega suhteliselt hilises eas alustas. „Olin ju kolmkümmend, kui sündis meie esimene laps. Arvan, et põhjus oli see, et selleks ajaks olin saanud lõpuks iseendaga rahu sõlmitud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ei saa ju võtta vastutust väikeste elude eest, kui ise oled endas kahtlev ja ebakindel.”
Igavene aktivist ja parandamatu optimist
„Olin lapse ja noorena päris kangekaelne ning jonnakas,” meenutab Merlin oma noorusaega. „Mul oli alati oma arvamus ning kui midagi tahtsin, siis tegin kõik, et seda saada. Mäletan, et juba päris noorena avastasin endas fotograafiapisiku. Pildistasin siis kõikvõimalike aparaatidega, mis mul kätte saada õnnestus. Suure saladuskatte all andis toonane lasteküla juhataja mulle kasutada ka küla uhkeimat kaamerat, mis tegelikult noorte käsutuses olla ei tohtinud. Ma olen talle siiani selle eest tänulik, et ta mind usaldas. Muidugi ei kuritarvitanud ma mitte kunagi tema usaldust ning tänu sellele mõistsin, et fotograafia ei ole minu jaoks mööduv moehaigus, vaid tõsine kutsumus.”
Ühe tollase lasteküla püsiannetaja abil õnnestus Merlinil saada ka päris oma isiklik kaamera. „Lasteküla sponsor küsis mu käest, mida mul päriselt vaja läheb, et mitte annetada lihtsalt annetamise pärast. Ütlesin siis, et tahaksin kaamerat.”
Tänu kõikidele neile heategijatele oli Merlinil võimalik oma annet arendada ja praeguseks on tal olemas stuudio, kus soovi korral pildistada, ning püsikunded, kes oma tähtpäevi ja olulisi perepildistamisi just Merlinil fotografeerida paluvad. Veel ei ole see kujunenud Merlini põhitööks, kuid kõik eeldused selleks on loodud.
2009. aastal kutsuti ta osalema projekti „I Matter”, mille algatajaks oli SOS Lasteküla rahvusvaheline kontor. Selles projektis osalemine oli Merlini jaoks kui jackpot'i võitmine – õpetas selgeks inglise keele, andis tugeva tõuke enesekindluse arengule, avardas tema maailmapilti ning õpetas, et millest iganes sa unistada oskad, see kõik võib ka teoks saada.
SOS Lasteküla idee Eestisse tooja, Stockholmis sündinud, kuid Eesti juurtega Tom Malvet mäletab siiani, kuidas ta kuulas Merlini sõnavõttu Innsbruckis toimunud suurel rahvusvahelisel konverentsil. Teda üllatas, millise julguse ja südikusega Merlin suure publiku ees inglise keeles oma kogemusi jagas. „See oli ühe noore tütarlapse kohta muljetavaldav,” meenutab Tom Malvet.
Praegu toimetab Merlin lisaks palgatööle Eesti Asenduskodu Töötajate Liidus, kus korraldab koolitusi ja seminare asenduskodude lastele, ärgitates neid tegudele, ning motiveerib selles valdkonnas töötavaid inimesi. Kuna Merlin on asenduskodude süsteemiga peensusteni tuttav, on ministeerium teinud talle koguni ettepaneku hakata asenduskodu noortele „maskotiks”, kes saaks oma positiivsetele kogemustele toetades innustada noori oma tulevikku enda kasuks pöörama.
Kangekaelsus on Merlinile kasu toonud ka eraelus. „Oma elukaaslase ja lapse isaga kohtusin oma toonase poiss-sõbra kaudu. Aga ma ei teinud midagi varjates ega tagaselja, vaid ütlesin oma poiss-sõbrale otse, et olen huvitatud hoopis tema sõbrast. Toonane poiss-sõber andis mu vabaks, öeldes, et annab mulle rohelise tule, aga saan nagunii korvi.” Korvi Merlin ei saanud, võitis hoopis oma igatsetud mehe tähelepanu ja armastuse ning on väga hea sõber ka oma toonase poiss-sõbraga, kel on ka oma pere. „Nii et tuleb olla aus kõigi vastu, unistada nii suurelt, kui vähegi oskad, ning kindlasti teha ka ise midagi selleks, et need unistused saaksid täituda,” võtab Merlin kokku oma lihtsa elufilosoofia.
Merlini kaheaastane poeg Maverick on juba pisikesest beebieast peale käinud emaga koos igal pool, kus tegusal naisel on olnud vaja koolitusi teha või ise neis osaleda.
„Ema Leili õpetas meile, et kõige tähtsam on, et peres oleksid reeglid. Lastekülas olid meil ranged reeglid ja kuigi ma tol ajal nende kasulikkusest väga hästi ei arvanud, olen kindel, et olen praegu just selline, nagu olen, tänu Leililt saadud eeskujule. Enne õueminekut olgu kooliasjad tehtud, õhtusööki söödi alati kõik koos, kell kaheksa pidi toas olema ning alati pidi ema teadma, kus lapsed viibivad. Seda kõike rakendan ma juba praegu Mavericki peal ning näen, et see toimib sajaprotsendiliselt.”
Suures peres kasvanuna on nii Marion kui ka Merlin väga õnnelikud selle üle, et neid on nii palju – kokku on neil 11 SOS-i õde-venda, lisaks ema Leili kolm bioloogilist last.
„Kokku on meil jõululaua ääres üle 40 inimese – lapsed ja lapselapsed ning nende elukaaslased. Jõululaupäeval ütleb ema Leili oma kuldsed sõnad: „Järgmisel aastal on meid veel rohkem!” Ja nii on see tõepoolest alati läinud – igal aastal on mõni pereliige lisandunud!” naerab Merlin. „See on väga imeline tunne – suure pere liikmena ei ole mitte kunagi seda hirmugi, et kellelgi pole aega sind kuulata, sinuga kohtuda, sulle külla tulla või sind lapsehoidmises või majaehituses abistada, sest kellelgi on ikka aega!”
Väikesed hüljatud ja armastusest ilma jäänud tüdrukud on selles peres jäänud muinasjuturaamatu kaante vahele, päriselus möllavad Eestimaa erinevates paikades positiivsusest ja rõõmsameelsusest pakatavad Bullerby lapsed, kes loovad oma lastele maailma kaunimat lapsepõlve!
