Heidi Hanso: selline on siis nädal aega elu lasteta
Paar kuud tagasi tegi isa mulle armsa ja ootamatu ettepaneku: tema võiks mu lapsed nädalaks välismaale, tema lemmikkohta Egiptusesse Sharm El Sheiki puhkama viia. Loomulikult olin otsemaid nõus: Uma ja Raju saavad sellest sügisuputusest välja ja päikese kätte. Mis seal salata, nädal aega lasteta tundus ka mulle päris vahva puhkus. Aga mida lähemale lennureis jõudis, seda hirmsam see tundus ja isegi pisike kahetsusnoot puges hinge.
Paberid korda
Kõigepealt tegin põhjaliku eeltöö, et mida mul on vaja teada ja teha, kui mu lapsed minuta välismaale lähevad. Kui Uma möödunud aastal minu emaga Türgis käis, tegin talle kaasa notariaalse volituse, kus kinnitasin, et minu ema ikka tohib minu lapsega välismaale minna. Niisiis teadsin, et tuleb taas notarisse minna, sedakorda aga kahe passiga. Olin väga elevil, sest Raju-mees polnud veel elus kordagi lennukiga lennanud ja ootas reisi väga.
Notaris selgus, et volitustele on vaja mõlema lapsevanema allkirja ja et raha võetakse allkirja pealt, tuli summa oodatust pisut suurem. Ühtlasi saadeti mind kohe maavalitsusse, sest lisaks notariaalsele tõendile peaks reisidokumentide hulka kuuluma ka pitseeritud ingliskeelne koopia lapse sünnitunnistusest. Jälle paarkümmend eurot. Kokku läks kahe lapse reisipaberite majandus maksma sadakond eurot ja mitu tundi asjaajamist. Õnneks on see ühekordne kulutus, sest notari juures tehtud volituse saab sõnastada ka nii, et vanemad võivad tulevikukski mu loal minu lastega reisima minna. Rahas ei olegi muidugi küsimus, kõige tähtsam on ikkagi see, et piiril ei tuleks sekeldusi ja laste turvalisus oleks maksimaalselt tagatud.
Mida lähemale lennukile, seda hullemaks
Katsusin hoida külma närvi ja laste ees mitte välja näidata, et tegelikult põdesin mina enne reisi ikka oluliselt rohkem kui elevusest hulluvad väänikud. Käisime spaas ujumist meelde tuletamas, rääkisin neile nii palju Egiptuse kohta, kui teadsin. Mina ise sinna sattunud pole, aga Punase mere ilu ja rannakuurordi võlud on selletagi teada. Lisaks on mu isa seal ju paar head aastat tagasi giidiametit pidanud ning tunneb Sharmi ja selle inimesi nagu oma peopesa, püüdsin end rahustada.
Katsusin Rajule seletada, kuidas lennukis käituda ning et igas olukorras tuleb kuulata vanavanemate ja minu õe sõna, kes ka oma tütrega reisile läks. Igal õhtul enne und aga tiirlesid kõik mu mõtted mis-siis-kui-maal.
Mis siis, kui lennukiga midagi juhtub? Või toimub lapserööv? Või kui lastel tuleb koduigatsus? Või kui keegi astub merisiili otsa jne. Kas ma ikka usaldan oma perekonda nii palju, et annan nende kätte oma kõige kallima varanduse maailmas?
Aga keda ma siis veel usaldan kui mitte oma perekonda? Mul ei ole praegu talu ülesehitamise kõrvalt võimalust ise lapsi reisima viia ja kas ma olen nii isekas, et oma üpris ebareaalsete hirmude tõttu keelangi lastel minna?
Ei ole! Minu lapsed usaldavad ja tunnevad end minu isa, ema ning õe seltskonnas väga turvaliselt ja nad mõlemad on ennegi kodust mitmeid päevi eemal olnud. Uma ju ilma minuta koos vanaemaga Türgiski käinud ja kõik oma vabad päevad tahab ta veeta õelapse seltsis. Huh, mõtlesin ja korjasin emotsioonid kokku. Õnnetusi juhtub igal pool, ka Pajuväraval, koolis või lasteaias, ka siis, kui lapsed on oma vanematega. Kui ei usalda saatust, siis jääb ju elu elamata.
Teised elavad teisiti
Minu isa on reisimees, kes ei taha veeta aega hotellibasseini ääres kõik-hinnas-paketiga (kuigi just selline pakett neil võetud oligi), vaid kolada lisaks sellele ringi piirkondades, kuhu turistid tavaliselt ei satu. Nii oli tal kindlasti plaanis minna nii kõrbe- kui ka merebeduiinide juurde, kellega ta oma Egiptuses elatud aja jooksul sõbrunenud oli. Need inimesed elavad pappkastidest ja ehitusjääkidest kokkuklopsitud uberikes, kus lastel pole mängimiseks midagi peale plastpudelite ja vabalt ringi jooksvate kitsede. See vaesus, mis seal lokkab, ületab meie arusaamad ning tahtsin väga, et Uma-Raju seda näeksid ja kogeksid. Seepärast tegime eraldi kohvri mänguasjade tarvis, mida sealsetele eakaaslastele laiali jagada. Seletasin põhjalikult, mis neid ees ootab ja lapsed valisid oma asjade seast kümmekond suuremat või väiksemat lelu, millest teiste jaoks loobuma pidid. Üldiselt meeldib mu lastele rõõmu teha ja seegi kord pakkisid nad oma väljavalitud kraami rõõmsal meelel kohvrisse.
Oli aeg väänikud lennukile saata, kaasas suveriided, ujumisprillid, passid ja notaripaberid. Taskuraha ja nätsupakid lennukisse. Lend läks öösel, lapsed tuli ajada üles kolme ajal hommikul ning veel kunagi polnud ma näinud neid nii kiiresti ja rõõmsal meelel ärkavat: plaks silmad lahti ja riidesse, et ainult kähku lennujaama saaks.
Kui ma neid enne passikontrolli kallistasin, suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida. Ja kui isa mind kallistama tuli, siis murdusin: pisaraid pritsis suures kaares kaugele. Katsusin kähku ära pühkida, et lapsed ei näeks. Ja ega nad vist märganudki, liiga palju põnevust ja elevust oli nende sees. Laste isa nägi pärast tükk aega vaeva, et mind maha rahustada, kuigi oli näha, et temagi oli ärevil.
Muuseas, küll oli hea, et notaris asjad korda tegime: laste dokumente kontrolliti täie põhjalikkusega.
Ja kõik läks hästi. Uma ja Raju olid suurepärased reisikaaslased ning suuremat koduigatsust ei kurtnud kumbki. Põnevad käimised, kõik need krabid, korallid ja kalad, värskelt pressitud mahlad ja beduiinilapsed, kes elavad pappkastides. Õde Halliki saatis palju pilte, kui internetti sattus. Uma õppis snorgeldama, käis koos vanaisa ja minu õega kohe päris sügaval Punases meres ning Raju leidis terve reisi kõige suurema krabi ja oli tüdrukute silmis vägagi tehtud vennike. Liivalossid, turud ja rikkalikud söögilauad hotellis ...
Aga mina
Esimesed päevad lasteta olekut olid kummalised. Jäime paariks päevaks pealinna, et saada osa PÖFFi programmist ja leida natuke vaheldust vesisele maaelule. Kahe päeva pärast aga kibelesin juba koju. Loomad jäid hoida eksperimendilugu kirjutavale ajakirjanikule ja nende pärast ma ei muretsenudki. Küll aga mõtlesin kõigele sellele, mida ma kodus teha saan, kui lapsi „jalus” ei ole: koristada, põhjalikult ja korralikult koristada. Teha lastetoa nii korda, nagu see pole kunagi korras olnudki.
Siiski tuleb tunnistada, et esimesed päevad kodus ma oma toa ja elutoa kraamimisest kaugemale ei jõudnudki. Magasin, hoolitsesin loomade eest, asjatasin õues ja tegelikult ei teinudki suurt midagi. Korraldasin üle aastate sõpradele õhtusöögi.
Tühi maja ja kõhe tunne
Aga kogu aeg oli tunne, et mingi osa elust on täiesti puudu ja igatsus oma kahe tegelinski järele kasvas tundidega. Kedagi pole mune korjama saata, kellegi peale ei saa pahandada ega rõõmustada, keegi ei jäta diivanile pähklikoorehunnikuid ega peida teki alla röstsaia, et pärast huvitavam tunne magada oleks. Keegi ei mängi kassidega, toida rotti ega vaata multikaid. Isegi muda ja pori ei too keegi tuppa ning põrandat peab naljakalt vähe pühkima.
Lastetuppa oli isegi natuke kõhe koristama minna, kui alalisi elanikke seal ei olnud. Võtsin end siiski kokku ja tegin maja nii korda, nagu polnud seda ammu teinud. Ka lastetoa. Ja sõitsimegi neile Tallinna järele, sest tegelikult möödub nädal ikkagi kõigest seitsme päevaga ning need kaovad ka siis väga kiiresti käest, kui midagi üliolulist ei tee.
Lennujaamas tulid meile jooksuga vastu kaks päevitunud ja rõõmsat last, natuke nagu pikemaks kasvanud ja suuremakski saanud, täis elamusi ja uusi kogemusi, millest kõigest tuli suure õhinaga kohe rääkima asuda. Mis siis, et kell polnud veel kolm hommikulgi. Kuidas seal pole autodel turvavöösid, kuidas veepargis oli miljon atraktsiooni, kuidas hotellionu neid mahlatopsidega kiusas, kuidas väike beduiinipoiss kaameliga sõitu tegi, kuidas kivide all olid krabid, kuidas paadireisil nähti mureeni ja kuidas veel all kasvavad korallajud ja kuidas ja kuidas ja kuidas ...
Mul oli nii hea meel, et neil minna lasin. See kogemus jääb neile ju eluks ajaks ja avardas piire märksa rohkem, kui minu jutud välismaast seda kunagi teha oleksid suutnud. Oleks võinud minna ka teisiti, aga ei läinud ning just seda oligi vaja tunda ja tõdeda. Ühtlasi veendusin taas, et mul on nii tohutult äge ja usaldusväärne pere, kelle kätte saan oma kõige suurema varanduse alati usaldada. Olen selle eest lõpmata tänulik.
