Lasteaed küll, aga teistmoodi

Kõrvuti üldlevinud lasteaedadega tegutsevad meil ka teistsuguse suunitlusega hoiud ja aiad. Kolm ema selgitavad, mis isemoodi lasteaia on nemad oma mudilasele valinud ja miks.

“Lasteaed ei peaks olema miniatuurne kool, kus mudilasi kogu aeg harjutatakse, vaid koht, mis on lapsele avastamiseks, turnimiseks, ronimiseks, vabalt mängimiseks ja jooksmiseks,” leiab Katrin Pärgmäe (37), kelle tütar Ronja (5) käib Tallinnas Meelespea Waldorfi lasteaias. Katrini sõnul valis perekond tütrele just selle lasteaia põhjusel, et seal ei tegelda mitte lapse pideva arendamisega, vaid lastakse tal mängida ja ise maailma avastada. Katrinile meeldib, et Waldorfi aias on lastel vabadus areneda ja elu uurida nende enda tempos ja neile sobival viisil. “Mulle väga meeldis meie kasvataja Liina toodud näide: kui me istutame aeda noorukese õunapuu, siis ei pane me talle esimesel aastal rasket kiike külge, et las harjutab, vaid laseme tal enne omas tempos kasvada.”

Katrini sõnu tunnetavad sealsed kasvatajad end eeskujuna, kelle käitumist ja suhtumist maailma lapsed matkivad. Nii hõlmab Waldorfi pedagoogika seda, et kõigepealt peab täis­­kasva­nu ennast arendama, et olla lastele matkimist väärivaks eeskujuks.

Lasteaed meenutab pigem suurt peret, kus on eri vanuses lapsed ja vanaemad või tädid. Kord saavutatakse aias leebelt: lastel on kindel rütm ja teadmine, mis päev toob. See annab neile kindlustunde ja närvilisust on vähem.

“Kui ma esimest korda Meelespea lasteaeda läksin, oli see nagu vanaema juurde minek: värvilised kaltsuvaibad, mõnusalt pastelsed seinad, soojade kaneelisaiade lõhn,” kirjeldab Katrin rõõmsat esmakohtumist. Talle väga meeldib, kuidas iga teisipäev on matkapäev, igal kevadel nukuriiete pesupäev, reedeti küpsetatakse saiakesi ning õpetajad ei kasuta rühmaruumides kunagi arvuteid. Mahedatest toiduainetest lõuna- ja õhtusöögid valmistatakse otse rühma kööginurgas, kus lapsed kokkamist pealt näevad ja saavad vahel ka kaasa lüüa.

Ronja kasvatajad suhtuvad igasse lapsesse personaalselt. Seda isegi siis, kui last parasjagu rühmas kohal ei ole. Näiteks sai Ronja üheks sünnipäevaks väikese villabeebi, mille kasvataja oli talle ise teinud. Tegelikult said ka teised lapsed oma sünnipäeval sellise, igaüks veidi erineva värvi või tegumoega, olenevalt lapse olemusest. Ronja nukk oli villaroosikestega kaunistatud magamiskotis ja sai endale nimeks Roosi.

Katrin lisab, et lasteaia mänguasjad on naturaalsetest materjalidest ja kui midagi läheb katki, siis tehakse see korda – sest erinevalt plastikust saab riiet ja puitu edukalt parandada.

Vähem lapsi, rohkem tähelepanu

Liina Hergauk (41) on arvamusel, et tava­laste­aedades planeeritakse laste päevad liigselt kõiksugu tegevusi täis. Tema lastele pole selline rütm sobinud. Seetõttu on ta suutnud oma tööelu nii planeerida, et saab võimalikult palju olla kodus ning kaks-kolm korda nädalas käib pere kolmas laps Herta Adele (6) Helde Puu koduste laste hoius. Alguses käis tütar küll tavalasteaias, kuid Liina nägi peagi, et Herta Adelet seal veedetud päevad õnnelikuks ei tee. Tõuke elukorralduse muutmiseks andis see, kui ühel päeval laps kodus nukralt ütles, et ta ei saa lasteaias üldse mängida. “Lasteaedades organiseeritakse liiga palju üritusi, käike, ringe ja tegevusi. Lõpuks ei saa lapsed muud teha, kui terve päeva vaid riietuda,” selgitab Liina ning lisab, et ka suuremad lapsed Hendrik(16) ja Helena (14) armastasid just õhtuti kauem lasteaias olla lihtsalt seetõttu, et siis sai viimaks rahulikult mängida.

Herta Adele on ema sõnul väga elava fantaasiaga laps, kelle suurim oskus on mängimine, mis peakski ju kuueaastase põhioskus olema. Tüdruk ei käi eelkoolis ega oska veel kuigi palju lugeda ja kirjutada, kuid seevastu meeldib talle tikkida, ta tunneb hästi inimkeha ülesehitust ja võib probleemivabalt kaasa rääkida Vana-Egiptuse teemadel. Tema suureks eeskujuks on gümnaasiumis õppiv ajaloohuviline vend, kes räägib õele kõiksugu lugusid. Sel ajal, kui teised kuueaastased õpivad eelkoolis lugemist ja arvutamist, on Herta Adele meelispaigaks tervishoiumuuseum, kino või lihtsalt kodu, kus emaga teadus­kirjanduse üle juurelda. Ema võtab vahel lapsi oma kontorisse kaasa, et nad näeksid reaalses olukorras, millist tööd täiskasvanud teevad, ja puutuksid kokku nende ehedate emotsioonidega.