Näiteks tekkis Kautenbachi pere vanemal pojal Erichil (7) läinud suvel ühtäkki hirm, et kodumaja võib põlema minna. Kust see mõte tuli, ei tea ema ja isa tänini. Kuigi vanemad selgitasid poisile korduvalt, et muretsemiseks pole põhjust ja näitasid ka ära, kuidas ohu korral majast välja pääseda, polnud sellest abi. Vastupidi – lapse kartus muudkui süvenes, kuni sellest kujunes igapäevane jututeema. Viimaks ei julgenud poiss enam õhtul uinudagi.

Mõni kuu varem oli Erichi ema Eleri (35) käinud kuulamas vaikuseminutite loengut ja koos abikaasaga läbinud teadveloleku kursuse. Nüüd otsustas ta poja peal katsetada, ehk on seal õpitust abi. Alustuseks proovis ta hingamisharjutusi, mille tulemusel hirm küll vähenes, kuid ära ei kadunud. Ühel õhtul kutsus ta aga lapsed enda juurde magamistuppa, kus heideti kolmekesi voodisse pikali ning tehti läbi kõik vaikuseminutite kodulehel olevad harjutused. Pärast ütles Erich aga murelikult: “Emme, mul on ikka see paha tunne sees.”

Emale meenus, et õhupallinipp on veel proovimata. Ta palus Erichil silmad sulgeda ja otsida käega üles see koht, kus paha tunne asub. Poisi käed jäid pidama rinnal.

Ema lausus: “Kujuta ette, poja, et sul on õhupall otsapidi suus ja sa puhud nüüd selle hirmu sinna sisse. Seejärel seome õhupalli kinni ja laseme sel koos murega ära lennata.” Enne, kui ta viimase lause lõpetada jõudis, tegi Erich käega järsu liigutuse ja teatas naerusui: “Emme, ma viskasin hirmu minema!” Poiss muutus hetkega rõõmsaks ja elavaks.

Hiljem pole tulekahju teema Kautenbachide kodus enam jutuks tulnud. Kui Eleri pool aastat hiljem pojaga suvise hirmu jutuks võttis, läks tükk aega, enne kui see poisile meelde tuli. Erich sai sellest vabalt rääkida ja kinnitas, et nüüd ta enam tulekahjuohtu ei karda. Elerile meeldib eriti aga see, et poeg leidis ise lahenduse ja kohandas harjutuse endale sobivaks. Samas peab ema seda hetkelist vabanemist veidi müstiliseks kogemuseks, mis paneb siiani mõtlema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid