Pereisa Julma avali süda

Neli last, seitse ametit ja üks väga eriline naine – kuidas­ hoida seda varandust nii, et kõigil valitseks hinges rahu? Muusik Priit Juurmann, tuntud ka kui dj Julm, avab oma pere toimimise mehhanisme.

Paar aastat tagasi, vabariigi aastapäeval, õhtul, sõitsin mööda üht Kalamaja tänavat ja märkasin veidrat vaatepilti: peenes lumesajus ootasid bussipeatuses bussi Riigikogu liige Yoko Alender (38) ja tema kaasa Priit Juurmann (46). Detailideni ülesvuntsitud ja pilgus ülev helk. Kuhu mujale said nad teel olla kui presidendi vastuvõtule!

Bussiga vastuvõtule, see on tase! – olin meeldivas hämmingus. Lihtsalt väga sümpaatne, kui rahvasaadik üht oma südame­teemat – ­jalakäijate- ja ühistranspordisõbralikud tänavad – sellisel moel väljendab. Estonia teatri fuajees aga, kui Yoko mantli seest välja astus, järgnes teine üllatus. Mantli alt ei ilmunud välja kleit, vaid härrasmehe smoking! Etiketi kiuste.

Olen ikka ja jälle mõelnud, kuidas nad küll oma suurpere-eluga toime tulevad, need smokkides nelja lapse vanemad Priit ja Yoko. Naise puhul on ühiskonna ootused mu meelest kuidagi “lahkemad” – naised jõuavad ka üksi üles kasvatada terve pesakonnatäie lapsi ja käia samal ajal tööl. Meeste puhul imestatakse aga rohkem, et kuidas ta küll suudab taluda suurpere turbulentset siseilma ja olla samas nii toetav. Eriti veel siis, kui naisel on ühiskonnas tähtis roll.

Ühel unisel pärastlõunal võtab Priit mind vastu nende vanas puitelamus asuvas kodus, mis ulatub läbi kahe korruse ja mille seintel ripuvad suured pastelsed budamaalid. “Oih, ma arvasin, et Herta on ka kodus, aga tuleb välja, et ainult Kaarel,” avastab ta ja muigab vabandavalt. Ülakorrusel toimetavat ka Yoko ema.

15aastane Kaarel Bo tuli Priidu ellu Yoko eelmisest kooselust. Pojale lisaks sündisid Herta Ing(10), Uma Chantal (7) ja Dag Ferdinand (5). Tüdrukud on praegu trennis, pisipoeg lasteaias. Yoko veedab tööpäevad “mäe peal”, nagu Priit ütleb, ehk Toompeal. Pereisa tegemised on aga paindlikumad. Tema hoiab kätt pulsil toidukohtadel F-hoone, Frank, Frank Underground ja Tabac, mille üks loojatest ja osanik ta koos Yokoga on. Teeb Raadio 2-s muusikasaadet. Paari tunni pärast peab ta end asutama Dagi lasteaiast ära tooma.

Sa said kunagi päevapealt isaks, oli see kuidagi ehmatav ka?

See oli ootamatu vettekukkumine ja sobis mulle ülihästi. Mul oli ikka väga pikki aastaid veendumus, et mina lapsi ei taha. Vaikselt hakkas see tunne murenema, veel enne, kui Yokoga kokku saime. Järsku oligi mu elus unistuste naine koos lapsega ja see oli väga okei. Kahe aasta pärast sündis Herta. Siis me veel ei teadnud, et meil tuleb suurpere. Tahtsime ühiseid lapsi, aga kui palju, seda plaani polnud. Kui sündis neljas laps, siis saabus küll arusaamine, et nüüd on meie pere tervikuna formeerunud.

Neli last, see on... päris palju!

Kui üks on puudu, siis tundub, et nii vaikne on. Isegi lapsed märkavad seda. Neli last on meie normaalsus. Väga tore number. Tsiteerin üht tuttavat, kes siis, kui ootasime kolmandat last. ütles: “Ahah, nüüd hakkab teil pere tekkima. Üks laps on tööõnnetus, kaks last on statistika ja kolmest algab pere.” Ma ise olen näinud, et kolmandast lapsest alates võtab pere sinu ego üle. Pere rütm ja turbulents võtavad sinu rütmikesed üle. Pere kui selline muutub vedavaks masinaks.

Kuidas käib egost loobumine?

“Egost loobumine” on vale väljend, sest see justkui tähendab, et surud midagi alla. Ego pigem lahustub ja lahjeneb. Sa ei hoia sellest enam kramplikult kinni, vaid lased minna. Loomulikult on sul endiselt olemas soovid, eelistused, vajadused ja tahtmised, aga need ei röögi enam kõvahäälselt. Pere kui terviku vajadus, meeleolu ja sisemine tasakaal muutuvad palju olulisemaks.