Üks viga ja sa võid kaotada kõik!
“See 2. juuni õhtupoolik jääb mulle igaveseks meelde,” meenutab Janeli Nirgi (22), Annemaia (3) ja Joeli (1 a 6 k) ema. “Üks rumal viga, paariks sekundiks hajunud tähelepanu ja ongi kõik, mis õnnetuseks vaja...” Naine isegi ei märganud peateel sõitvat autot. Mõtted olid hajunud, sest lapsed nutsid tagaistmel. Nähtavus ei olnud samuti kõige parem – vaadet piirasid tihedad põõsad. Teist autot nägi ta alles siis, kui oli juba hilja.
Vahetult pärast avariid, kui saabus kiirabi, oli Janeli täiesti uimane. “Lõin pea tugevalt ära ja mees pidi mind autost välja kandma. Esmalt muidugi kontrollis ta lapsi, aga neil oli õnneks kõik korras – mitte ühtegi kriimu! Mulle tundus, et nad ei saanud arugi, mis toimus, sest mõni hetk hiljem nad juba mängisid ja naersid. Ka mees ja teise auto juht jäid terveks, mina ainsana saingi viga. Umbes tund pärast avariid oli mul pilt veel udune, pea valutas väga pikalt ja oli muhke täis. Haiglaravi ma siiski ei vajanud.”
Kiirabitöötajad hoidsid lapsi tegevuses, tehes neile kummikinnastest õhupalle ja lahutades neil meelt, kuni ema istus ja külmakotti pea peal hoidis. Janeli üritas head nägu teha, et lapsed ei ehmuks, aga endal sisemus kees. “Pisarad pressisid silmist välja ja süütunne mattis hinge. Ma pole endale tänaseni andestanud, et oleksin peaaegu terve meie pere tapnud. Üks. Rumal. Viga.”
Hea ja sobiv turvavarustus
Päev oli olnud nii tore! Nad olid just käinud talus loomi vaatamas ja olid nüüd koduteel. Väiksem laps oli kahe päeva eest aastaseks saanud, suuremgi alles kahe ja poolene. Avarii järel ei istunud Janeli pool aastat rooli. Kui siis lõpuks uuesti sõitma hakkas, olid esimesed korrad ikka jubedad küll. “Talvine aeg, teed libedad, ilmad sombused, kõik kokku oli juba hirmus. Kui lisada veel mu oma ebakindlus, siis sõitsin umbes 60 kilomeetrit tunnis”
Avarii muutis Janeli mõtlemises palju. “Olen nüüd palju ettevaatlikum, sest tean, kui kiiresti see käib. Üks hooletu viga ja sa võid kaotada kõik! Eesti liikluskultuur on niigi hulljulge, enamik juhte mõtleb, et nendega ei juhtu midagi. Aga juhtub. Varem või hiljem. Ja see võib kellelegi maksta elu. Kas see, et sa jõuad paar minutit varem sihtkohta, on elukaotust väärt?”