Karolini pereelu| Mis juhtus kui sain emaks enne kõiki oma sõbrannasid
Olen oma sõprusringkonnast esimene, kes emaks sai ja seda nii põhikoolist jäänud sõbrannade grupist, gümnaasiumi kambast kui pärast kooli tekkinud sõbrannade hulgast. Ja seda isegi mitte nii väga noorelt, olin 26 kui mu laps sündis ja nüüd on ta juba aastane, kuid endiselt kogu sõprusringkonna ainus beebi.
Miski, millega ma aga enne lapse saamist arvestada ei osanud, on see kui üksinda sa end lapsevanemana tunned kui su lähiringkonnas pole kedagi, kellel samuti lapsed oleksid. Järsku hakkavad sulle ka su lasteta sõbrad lastena tunduma, sest nende käitumine ja suhtumine on hoobilt nii muutunud.
Sõbrannade uudishimu on rahuldamatu
Esmalt sai minust sõbrannade ringis huviobjekt ja (liigse) uudishimu rahuldaja. Rasedus, sünnitamine, imetamine ja kõik muu emaks saamisega seonduv on tohutult põnev ja lisaks ka müstiline nende naiste jaoks, kes seda kogenud pole.
"Räägi detailselt, kuidas sa sünnitasid!"
"Kas sind päriselt ka õmmeldi sealt alt?"
"Kas sa pidid ka pärast neid hiigelsidemeid kandma?"
"Mis tunne on imetada, kas see imelik ei ole?"
Selline küsimuste laviin tabas mind iga kord kui sõbrannad külla tulid. Ma ei kuulnud enam, mis toimus nende elus, vaid kõik teemad pandi tiirlema ümber minu. Olin huvist meelitatud, kuid mingil hetkel tundus, et mu intiimsed küsimused on neile pigem meelelahutuseks ja uudishimu rahuldamiseks ja nad ei taibanud, et kui nendega beebi kõrvalt kokku tahan saada, tahaksin beebiteemadest pigem hetkeks eemalduda ja muud elu arutada. Ma imetasin 10-12 korda päevas, see polnud minu jaoks enam paeluv kõneaine. Mind huvitas, mis toimus selles minu jaoks hetkel kättesaamatus maailmas: millised on uued head filmid, kuidas neil tööl läheb, kas on avatud uusi häid söögikohti... Asjad, mis olid minust äärmiselt kaugeks jäänud. Vähemalt neil esimestel kuudel.
Su last võrreldakse lemmikloomaga
Ei, keegi ei ole minu last otseselt koeraga võrrelnud, aga üks asi on hämmastav. Inimesed, kellele lapsi pole, arvavad, et elu koeraga on sama või vähemalt peaaegu sama keeruline. Ja see on miski, mis on mind korduvalt närvi ajanud, eriti kuna mul on ka endal koer ja ma tean täpselt, et neid kahte ei anna võrrelda isegi imenatuke. Kui kurdan, et on olnud väsitav päev, sest lapsel tulevad hambad ja ta on tahtnud ainult süles olla, olen saanud vastu "jaa, me Mukiga jalutasime täna kolm tundi, ma olen ka nii läbi." Kui ütlen, et me ei saa nädalavahetuseks kuskile sõita, sest laps on tõbine, olen kuulnud: "Saan aru, me ei leidnud ka Mukile hoidjat... ". EI, sa ei saa aru. Rääkides oma igapäevaelust, olen poetanud sekka, et igasugused toimingud on piiratud kui peab arvestama, et iga hetk peab äkki leidma koha imetamiseks, mähkimiseks vms, võrreldakse seda vajadusega teatud ajal kodus olla, et koera pissitada või sööta. Ma lihtsalt istun ja ootan, et kõik need koera"emmed" saaksid endale päris lapsed. Sest koer ei ole laps. Lihtsalt ei ole. Mu on hetkel nii koer kui laps ja ainult üks neist väsitab mind. Arvake, kumb.
Sa kaod ära
Kui oled alles lapse saanud, kutsutakse sind aktiivselt külla või tahetakse sulle külla tulla. Sind kutsutakse veel sünnipäevadele, välja lõunale ja mujale. Enamikel kordadel pead sa ära ütlema, sest lapsel on uneaeg/sinna ei pääse vankriga ligi/seal pole võimalik imetada või mähkida/laps on tõbine/oled magamata vms. Aja möödudes läheb elu beebiga lihtsamaks, kuid su sõpradesse on juba kinnistunud arusaamine, et sind pole mõtet plaanidesse kaasata, sest "sa niikuinii ei tule." Pead hakkama väga aktiivselt ise märku andma, et tahaksid taas seltskonnaüritustest osa saada ja väljaspool kodu aega veeta, sest ise sind enam väga kuhugi ei kutsuta (kuna sul on ju laps). Oma seltskonnaelu tagasisaamise nimel tuleb sul päris korralikult võitlema hakata.
Asju, mis muutuvad kui sinu ja su sõprade vahele tuleb nähtamatu, aga vägagi tuntav "minul on laps, sinul pole" joon, on palju. Avastan end pingsalt ootamast, et sõbradki lapseootele jääks (need siis, kes on ka viidanud, et see millalgi plaanis, loomulikult ei arva ega eelda ma, et kõik peavad lapsi tahtma ja saama), sest minu elu muutus strateegiliselt hetkest, mil üks siplev ja heledalt nuttev kolmekilone elu minu käte vahele anti. Minu huviorbiidis on puhtad ja korralikud laste mängutoad, lastetoolidega restoranid, arendavad mänguasjad, puhtad ja tervislikud toidud. Minu vaimustus on iga sõna ja uus oskus, mille mu laps omandab. Ja seda ei saagi mõista, kui sa ise pole seda kogenud. Seega ei saa ma seda ka kellelegi ette heita. Lihtsalt ootan, et see joon kaoks minu ja mu sõbrannade vahelt. Ootan, et nemadki saaksid emadeks. Et nemadki teaksid, mida tähendab päriselt väsinud olla. Sest seni, olen kahjuks avastanud, olen sageli hakanud eelistama teiste emade seltskonda, kelle olen leidnud näiteks beebigrupist. Me elame lihtsalt samal leheküljel ja palju kergem on elada kellegagi samal leheküljel kui hoopis teises raamatus.
