Teadlane autistlikest lastest: kui kool kohtleb kõiki ühtemoodi, siis inimene, kes ei ole täpselt samasugune kui teised, jääb üksi
Tahan kuulda nende huvidest, tugevustest, lootustest. Tahan, et neil oleksid hariduses ja tööturul samad eelised ja võimalused, mis minul olid.
Täpselt samamoodi ei oska autistlike laste vanemad sageli oma laste tugevatest külgedest rääkida. Kui ma küsin „Mis teie lapsele meeldib? Milles ta tugev on?”, siis näen nende näol hämmingut. Meeldib? Tugev? Minu väike Tom?
Algklassides võimaldab normaalsete lastega samas klassiruumis õppimine autistlikel lastel sotsialiseeruda. Ainetes, kus laps silma paistab, võib õpetaja jagada lisaülesandeid. Kui aga kool kohtleb kõiki ühtemoodi, siis teate mis: inimene, kes ei ole täpselt samasugune kui teised, jääb üksi. Selline õpilane marginaliseerub klassis. Ning kui see juhtub, ei lähe enam kaua, kuni õpilane marginaliseeritakse igaveseks – saadetakse eraldi klassi või isegi erikooli. Ning ühtäkki võib Aspergeri sündroomiga laps leida ennast terve hulga verbaalse suhtlemise häiretega lastega samast eriprogrammist.
Kui olete lugenud mõnda mu raamatut või näinud HBO filmi minu elust, siis teate, et võlgnen suure tänu oma keskkooliaegsele loodusteaduste õpetajale hr Carlockile. Ta muutis mu elu väga mitmel moel, selgitades välja minu tugevad küljed – mehaanika ja projekteerimine – ning aidates mul neid valdkondi uurida. Ta oli raketimudelite klubi eestvedaja – ma armastasin seda. Ta sütitas minus huvi igasuguste elektrooniliste eksperimentide vastu.
Ent ühes olulises aspektis tema mõtteviis siiski arvatavasti pidurdas mind.
Kui hr Carlock nägi, et ma ei saa algebraga hakkama – lihtsalt ei saa hakkama –, püüdis ta seda kahekordse jõuga mulle selgeks õpetada.
Ta ei mõistnud, et mu aju ei tööta abstraktsel sümbolistlikul moel, mis on x-i leidmiseks vajalik. Hr Carlock ei andnud ühegi õpilase puhul kergelt alla ning ma arvan, et ta oli siiralt veendunud, et mind kõvasti tagant sundides ta aitab mind. Ent selle asemel oleks ta võinud tunnistada minu puudusi kõnealuses valdkonnas ja asetada rõhu minu tugevusele mõnel teisel alal.
Minu andekus projekteerimise alal oleks võinud anda vihje. Projekteerimine ei ole abstraktne, see on konkreetne. Seotud kujuga. Seotud nurkadega. Seotud geomeetriaga.
Aga ei. Standardse keskkooli õppekava järgi tuleb algebra enne geomeetriat, geomeetria enne trigonomeetriat ja trigonomeetria enne matemaatilist analüüsi – ja kogu lugu. See ei loe üldse, et geomeetria õppimiseks ei ole vaja algebrat osata. Hr Carlock sammus nagu paljud pedagoogid mööda sissetallatud õppekava rada, ilma et oleks seda ise taibanud.
Kui ma oma avalikel esinemistel seda lugu räägin, küsin publikult, kas kellelgi on olnud sarnast kogemust. Alati kerkib neli või viis kätt. Kui autistlik 14-aastane ei saa algebraga hakkama, sest see on liiga abstraktne, siis ei tasu talle öelda: „Tegele algebraga edasi.”
Proovige ta geomeetria juurde suunata! Kui teine laps ei saa algebra või geomeetria või mõnda muud tüüpi matemaatikaga hakkama, siis ärge öelge talle: „Sa pead õppima matemaatikat, enne kui saad hakata millegi muuga tegelema.” Püüdke tal selle asemel laboris silmad särama saada! Kui laps ei suuda käsitsi kirjutada, siis laske tal trükkida.
Kui mõni minusarnane laps leiutab sellise asja nagu embusmasin, siis ärge öelge: „See laps peab olema samasugune nagu teised õpilased ja ärge lõhkuge masinat ära. Öelge hoopis: „See laps ei ole teiste õpilaste moodi, selge see.” Õpetaja roll – hariduse roll ühiskonnas – on küsida: „Heakene küll, milline ta siis on?” Selle asemel, et lapse puudujääke ignoreerida, tuleb olukordi nende järgi kohandada.
Kuulsin just ühel päeval ühe ema käest, et ta tütar ei olnud suutnud söögisaali lärmi taluda, mistõttu kooli direktor oli lubanud tal õpetajate söögitoas süüa. Ema oli ärritunud, et direktor oli tütre teistest lahutanud. Ei, ütlesin talle, see on teie tütre probleemile parim lahendus. Direktor oli piisavalt empaatiline mõistmaks, mida tüdruk suudab taluda ja mida mitte, ning lahendas olukorra loominguliselt.
Kui te aga tõesti tahate lapsed „elu peavoolus” osalemiseks ette valmistada, siis peate tegema midagi enamat kui kohandama olukordi laste puudujääkide järgi. Te peate lisaks välja selgitama, kuidas lapse tugevaid külgi ära kasutada.
Kuidas seda teha? Kuidas tugevat külge ära tunda? Siinkohal on kasu kolmest mõtlemisviisist – piltide, mustrite ning sõnade ja faktide abil mõtlemisest.
Vestlesin hiljuti lapsevanemaga, kelle neljandas klassis käival lapsel olid erakordsed kunstianded. Ent kool tahtis lapse kunstiindu jahutada, sest nii intensiivne pühendumine joonistamisele „ei ole normaalne”.
„Ta on piltide abil mõtleja!“ mõtlesin endamisi. Arendage seda! Ärge püüdke teha temast kedagi, kes ta ei ole, või veel hullem, kedagi, kes tal ei ole võimalik olla. Selle asemel tuleb tema kunstihuvi julgustada – ent samas laiendada tema kunstialast ampluaad. Kui ta joonistab kogu aeg ralliautosid, siis paluge tal rallirada ka joonistada. Seejärel paluge tal joonistada ralliraja ümber tänavad ja hooned. Kui ta suudab seda teha, siis olete võtnud tema nõrkuse (obsessiivne mõtlemine teatavast objektist) ja teinud sellest tugevuse (võimalus mõista millegi nii lihtsa kui ralliauto seost ülejäänud ühiskonnaga).
Kui teie võsuke ei ole tõeline imelaps või savant, siis ei ole võimalik kaheaastase lapse kohta juba öelda, mis tüüpi mõtleja ta on. Minu kogemus ütleb, et märgid kalduvusest mõelda piltide, mustrite või sõnade ja faktide abil ilmnevad alles teises, kolmandas või neljandas klassis.
Lapsed, kes on piltide abil mõtlejad, armastavad käelisi tegevusi.
Neile meeldib legodega mängida, maalida, toitu valmistada, puutööd teha või õmmelda. Nad ei pruugi olla algebras või matemaatika teistes valdkondades kuigi tugevad, aga sellest pole midagi. Te saate matemaatika käeliste tegevustega siduda. Näiteks, kui laps armastab toiduvalmistamist, saate talle õpetada murdarvusid – pool tassi seda, veerand tassi toda. Origami pakub võimalust õpetada geomeetrilisi kujundeid.
Ma oleksin saanud trigonomeetriast aru, kui oleksin saanud ehitada sillamudeleid ja katsetada nende purunemiskindlust – proovida ehitada erineva pikkusega sildu, asetada neid erinevate nurkade alla, vaadata, kui suure raskuse all need purunevad. (Pidage meeles, betoon on kõigest täiskasvanute papp.)
Tänapäeva haridussüsteem kahjuks ei soosi selliseid lapsi. Käelisi tegevusi – näiteks käsitöö- ja puutöötunde – järjest kärbitakse, olgugi et just sellistes tundides tunnevad „nohikud” ennast mugavalt ja saavad lasta oma kujutlusvõimel lennata. Käisin hiljuti ühes tehases, kus demonstreeriti raskeid ja ohtlikke töid tegevaid roboteid. Küsisin, kes roboteid programmeerib, ning mulle vastati, et sellega tegelevad viis inimest Hiinast ja Indiast. Küsisin, miks nad ei kasuta inimesi USAst.
Aga sellepärast, vastati mulle, et meie haridussüsteem ei tooda noori säravaid inimesi, kellel oleksid samaaegselt piisavad elektriinseneri ja arvutiinseneri oskused.
Tundub, nagu oleksid sõnade ja faktide abil mõtlejad haridussüsteemi üle võtnud. Tean, et majanduses on raske olukord ja raha on alati vähe, aga küsimus on ühe põlvkonna tulevikus – või isegi milleski enamas.
Nagu piltide abil mõtlejad, nii kalduvad ka mustrite abil mõtlejad armastama legosid ja teisi konstruktoreid, kuid teistsugusel moel. Piltide abil mõtlejad tahavad luua objekte, mis vastavad nende kujutluspiltidele, samal ajal kui mustrite abil mõtlejad mõtlevad sellest, mil viisil objekti osad kokku sobivad.
Ma ei saanud füüsikas sõnalistest probleemidest tuhkagi aru. Ma ei suutnud probleeme isegi sõnastada, sest seda sorti ülesanded koormasid mu töömälu lootusetult üle. Kui ma aga peaksin nüüd füüsikaülesandeid lahendama, siis ma teaksin, mis ma teeksin. Võtaksin viis õpikut, istuksin eraõpetajaga maha ja koostaksin tabeli, kuhu märgiksin konkreetsed näited ülesannetest, kus kasutatakse üht valemit, ja konkreetsed näited ülesannetest, kus kasutatakse teist valemit. Viimaks hakkaksin ülesannetes mustreid ära tundma.
Mustrite abil mõtleja märkaks aga mustreid juba palju varem. Just seepärast on mustrite abil mõtlejad matemaatikas ja muusikas nii head: nad märkavad funktsiooni taga peituvat vormi.
Muusika tõmbab paljusid, kuid mitte kõiki mustrite abil mõtlejaid.
Lugemine võib olla mustrite abil mõtleja jaoks raske, kuid algebras ning samuti geomeetrias ja trigonomeetrias on nad oma klassikaaslastest mitu sammu ees. Tähtis on, et koolis lastaks neil õppida matemaatikat omas tempos. Kui nad on matemaatikas valmis lahendama ülesandeid, mis on õppekavas alles kahe aasta pärast, siis andke neile need ülesanded kätte. Jacob Barnett, autistlik poiss, kes elas Indianapolise eeslinnas, oli algkooli matemaatikast nii tüdinud, et hakkas matemaatikat vihkama. Viimaks oli ta nii frustreeritud, et istus paari õpikuga maha ja tegi endale kogu keskkooli matemaatika kahe nädalaga selgeks. Seejärel astus ta ülikooli – 12aastaselt.
Samuti on tähtis, et koolis lubataks matemaatikageeniustel lahendada ülesandeid omal viisil. Kui nad suudavad lahenduse peast välja arvutada, siis ärge öelge neile, et nad peavad lahenduskäiku paberil näitama. Las nad teevad seda oma peas. (Tõsi, te peate veenduma, et nad ei kasuta mingit pettust. Vastuse annab lihtne katse tühjas klassiruumis, kus ei ole mingeid elektroonikaseadmeid.)
Sõnade ja faktide abil mõtlejaid märkate kohe, sest nad ise annavad endast märku. Nad tsiteerivad filmidest terveid pikki dialooge. Nad jahvatavad lõputult pesapalli statistikast. Nad mäletavad pingutusteta kõiki olulisi kuupäevi Pürenee poolsaare ajaloos. Nende matemaatikaoskused on kõigest keskpärased, legod ja ehitusklotsid neid ei huvita, samuti ei tõmba neid üldse joonistamine. Õigupoolest pole erilist mõtet käskida neil kunstiklassis istuda.
Üks viis aidata seda tüüpi mõtlejal maailmaga suhelda on innustada teda kirjutama. Anda talle esseedeks teemasid. Lasta tal internetti postitada. (Minu kogemuse järgi on sõnade ja faktide abil mõtlejatel enamasti tugevad seisukohad, seega peaksite ohutuse huvides selliste laste internetikasutusel silma peal hoidma – seda tasub tegelikult iga lapse puhul teha.)
Töövõimalused
Soovitan vanematele, et kui nende ASD-diagnoosiga laps saab 11- või 12-aastaseks, peaksid nad hakkama mõtlema sellele, mida nende laps suureks saades tegema hakkab. Keegi ei pea tol hetkel mingit lõplikku otsust langetama, kuid vanemad peaksid hakkama kaaluma võimalusi, et neil jääks piisavalt aega aidata last eluks ette valmistada.
Olen seda varemgi öelnud, kuid soovin korrata: lapsevanemad ja hooldajad peavad pakkuma lastele võimalusi maailmaga suhelda, sest lapsed ei hakka huvituma asjadest, millega nad kokku ei puutu. See võib tunduda endastmõistetav, kuid kohtan pidevalt Aspergeri sündroomiga inimesi ja kõrgfunktsionaalseid autiste, kes lõpetavad keskkooli ja ülikooli mingi ametikogemuseta. Nende vanemad on lasknud neil langeda muutumatusse rutiini, mis ei paku mingeid uusi kogemusi.
Ma ei tundnud kariloomade vastu mingit huvi, kuni hakkasin oma tädil tema rantšos külas käima. Keskkooli eksprimentaalpsühholoogia tunnid, kus tutvustati hulgaliselt põnevaid optilisi illusioone, sütitasid minus huvi nii psühholoogia kui ka kariloomade käitumise vastu. Maailm on täis põnevaid ja potentsiaalselt elukäiku muutvaid asju, kuid kui lapsed ei tea neist midagi, ei saa nad neist ka kinni haarata.
Loomulikult ei pea ASD-ga laps inspiratsiooni hankimiseks teise riiki tädile külla sõitma. Ka kodu lähedal on küllalt teha. Mitte kodus, vaid kodu lähedal. Väga tähtis on, et laps astuks majast välja ja võtaks endale ülesandeks teha ära mõni asi, mida teised inimesed tahavad, et tehtud saaks – ja täidaks selle ülesande teiste inimeste koostatud ajagraafikust kinni pidades –, sest just nii tehakse tööd pärismaailmas.
Koeraga jalutamas käimine. Supiköögis vabatahtlikuna toidu jagamine. Kõnniteede puhastamine, muru niitmine, tervituskaartide saatmine. Kui olin 13-aastane, hankis ema mulle tööotsa õmblejana – aitasin oma kodus kahel pärastlõunal nädalas ühel naisrätsepal vajalikke asju teha. Mulle meeldis ennast kasulikuna tunda. Ja mulle meeldis raha teenida. See oli minu jaoks esimene kord tööga raha teenida, ostsin teenistuse eest mõned pöörased särgid ja triibulised džemprid.
Kinnismõtted võivad olla tegelikult suurepärased motivaatorid.
Loominguline õpetaja või lapsevanem võib kinnismõtteid suunates kasutada neid kasulike ametialaste oskuste omandamiseks. Kui laps armastab ronge, siis lugege raamatut rongidest ja tehke arvutustehteid rongidega. Loodusteaduste õpetaja kasutas mu survemasinaga seotud kinnismõtet ära selleks, et innustada mind loodusteadusi uurima. Ta rääkis mulle, et kui ma tahan väita, et füüsiline surve on lõdvestav, pean ma õppima lugema teadusajakirjadest artikleid ja otsima neist oma teooriale tuge.
Temple Grandin & Richerd Panek "AUTISM. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse", kirjastus Pilgrim 2015
