Lapsed vanemate jälgedes

Võimalus panna käed külge ema-isa ettevõtluses annab hindamatu töökogemuse kogu eluks.

Mis on need magusad õppetunnid, mida väiksest peale vanemate tegemistele kaasa aitamine pakub? Kasvab vastutus- ja kohusetunne, vanuse ja oskuste edenedes saad üha keerulisemaid tööülesandeid, päris oma kätega teenid tasku­raha – need on vaid mõned näited. Eri põlvkondade arusaamade klapitamine võib anda hea baasi edukaks äriks ja partnerluseks tulevikus. Näiteid pole vaja kaugelt otsida – siinsamas Eestiski on värvikaid lugusid.

Vodja mõisakompleksis asuva Vau hobukooli eestvedaja ja õpetaja Annika Crasta (46) ja tema tütar Nora (11) töötavad koos nagu unelmate tandem. “Nora on mulle kui parem käsi. Saame üksteisest juba poolelt sõnalt aru ning vahel piisab mõistmiseks vaid näoilmest,” kiidab Annika oma viiendas klassis käivat tütart. Ema pikaaegne soov tegelda hobuste ja teraapiaga on edasi kandunud ka tütrele, kes teab juba praegu, et tulevikus läheb ülikooli psühholoogiat õppima.

Hobustest unistas Annika juba lapsepõlves. “Linnakorteris kasvades tundus see unistus nii suur, et palju ei julgenud sellest mõeldagi,” meenutab naine. Nüüd, kui ta oma lapsed hakkasid esimeses klassis kooli kõrvalt ratsutamas käima, sai Annika lõpliku tõuke hobukooli käivitamiseks. Õigupoolest ei tulnud idee kaugelt – naaberküla tallis juba tegeldi hobuteraapiaga. “Rääkisin tollase Vodja kooli juhatajaga, et tooksime siia samuti hobused. Mõisakompleksi kuuluv tall, küll räämas ja vana, oli olemas,” sõnab Annika, kes on väga tänulik, et kool talle tegutsemiseks loa andis.

Ega asjata ole Vodja kooli motoks “Unistused muudavad maailma”. Annika sõnab, et inimesed, kes on üht või teist teed pidi Vodja kooli jõudnud, on seal saanud võimaluse oma unistused teoks teha. Nii läks ka temaga. “Tänaseks oleme saanud projektitoetusi, teinud talli korda ja lisaks kolmele hobusele ostnud vajalikud vahendid. Nüüd korraldame lastele hobustega õuesõppepäevi ja teraapiatunde.”

Ema jälgedes hobulausujaks

Üksi ei jõuaks Annika enam ammu kõiki ülesandeid täita. Õnneks on tema neljast lapsest ühel samuti kirglik huvi hobuste vastu.

“Olen emale öelnud, et ta ütleks, millal tal on abi vaja, ja ma aitan. Mulle väga meeldib laagreid teha,” tunnistab Nora ja räägib, kuidas ema abistamine ja hobustega tegelemine on talle igapäevane loomulik tegevus. Ema sõnul on paremat abilist raske leida: “Selles töös on vaja usaldusväärset inimest, sest turvalisus on väga oluline. Hea, kui kõrval on inimene, kelle peale saan täiesti kindel olla.”

Nora aitab ema õuesõppe ja laagrite korraldamisel ega pelga ka argisemaid ülesandeid, nagu talli koristamine või hobustele heina ettekandmine. Tegelikult lasub tüdruku õlgadel juba üsna suur, ent talle armas vastutus. “Sügisel ja kevadel teen õuevahetundidel hobutiimi. See tähendab, et poole tunni jooksul saan lapsi treenida. Talvel käime lihtsalt hobuseid ja jäneseid söötmas,” kirjeldab tüdruk.