Lapsest hea, armastava ja hooliva inimese kasvatamisel on kõige olulisem seesama tugi, armastus ja hellus, mille ta kodust saab
Varem arvati, et väikelapsed on egoistid, kes ei hooli kellestki teisest peale iseenda ja et teistega arvestamise õpivad lapsed ära alles teismeea lõpus. Nüüd on uuringud tõestanud, et tegelikult näitavad lapsed hoolivust ja muret teiste pärast üles juba väga varakult. Nad tunnevad ära, kui keegi on hädas või õnnetu, hakkavad muretsema ja püüavad aidata.
Kui väga sa ka ei püüaks, ei õnnestu sul kontrollida kõike, mis sul lapse elus toimub ja mis teda mõjutab. Mida suuremaks laps saab, seda enam veedab ta aega sinust ja kodust eemal teistes keskkondades, kus on nii palju teisi mõjutajaid. Ka lapse enda iseloom on miski, mida sul olulisel määral kontollida ei õnnestu, kuid mõned asjad siiski on, mida saad teha selleks, et laps pööraks rohkem tähelepanu headusele ja aususele.
Üks uuring näitas, et teismelised, kes said igapäevaselt teisi aidata (näiteks kodus või heategevusprogrammides), tundsid ennast märksa õnnelikumana ja tänulikumana, nad olid oma eluga palju rohkem rahul ja neil olid oma tulevikuks suuremad plaanid kui neil, kes ainult iseendale mõtlesid.
Kõige olulisem asi, mida sina saad teha, on näidata oma lapsele, kui väga sa hindad seda, kui ta arvestab teistega, austab ja hoolib, aitab ja toetab. Iga kord, kui laps teeb midagi head, kiida teda ja täna teda selle eest. Ja kohe, kui ta põhjustab oma käitumise või sõnadega kellelegi kahju, pead talle meelde tuletama, et nii ei tehta. Ära laida last, vaid tema tegu! „Koera ei tohi sabast sikutada, see teeb talle haiget. Palun ära enam niimoodi tee!” mõjub igale lapsele paremini kui „Sa oled paha laps!” Laps ei ole paha, tema tegu on paha. Ole järjekindel, aus ja otsekohene — laps peab teadma, millist käitumist sa temalt ootad ja mis ei ole kindlasti lubatud. Keela, selgita ja unusta — liigne näägutamine on tüütu ja tekitab lapses süütunnet.
Lapsed õpivad kõige paremini sinu eeskujul. Ta jälgib seda, kuidas sa suhtled teistega ja vähemtähtis ei ole ka see, kuidas sa suhtled lapse endaga. Kui sina ise oled lahke, hooliv, arvestav ja sõbralik, võtab laps selle käitumismudeli üle, sest ta peab seda normaalseks. Ja muideks — su teod on märksa kõnekamad kui su sõnad. Ei piisa sellest, kui jutlustad lapsele headusest ja lahkusest ning lööd siis kassi jalaga või kõnnid tänaval kerjavast vanainimesest tuima näoga mööda. Kui suhtud oma lapsesse lugupidavalt, austad tema mõtteid ja tundeid, märkad ta saavutusi ning kiidad heategusid, on tal lihtne mõista, et just nii tulebki kõikides elavate hingedega käituda.
Selleks, et filmide pahalased, igapäevane tänavavägivald ja hoolimatus võimust ei võtaks, proovi kasutusele võtta mõned alljärgnevad nipid.
Raamatud, mida laps loeb, peaksid olema positiivsete eeskujudega ja rõhutama häid iseloomuomadusi ning tublit käitumist igas olukorras.
Ilmselt juba tead isegi, et lapsed õpivad ka telerist väga palju ja imiteerivad seal nähtut. Seepärast peaksid väga hoolega jälgima, mida su laps sealt vaatab. Igasugused vägivaldsed multikad ja filmid peaksid olema kättesaamatud.
Kui laps tahab kinno mõnda uut filmi vaatama minna, uuri välja, mis film see täpselt on ja kui palju seal on vägivalda. Kas peategelaseks/kangelaseks on keegi kriminaal, kes saab kõik, mis tahab läbi teistele haiget tegemise? Kas film propageerib vägivalda inimeste või loomade suhtes? Teismelised suudavad juba eristada väljamõeldist reaalsusest ega kanna filmis nähtut otse ellu üle, kuid väikelapsed ei tohiks mingil juhul taoliste linateostega kokku puutuda.
Kindlasti on hooliva ja vägivallavaba elu parimaks näiteks see, kui sa ise oma lapse vastu ühelgi tingimusel kätt ei tõsta ega karju või teda solva. Nagu varem öeldud: laps õpib kõige paremini ja kiiremini sinu tegudest. Näidates talle konfliktide rahulikku lahendamist, annad talle parima võimaliku võtme tulevikuks.
Kindlasti tuleb suureks kasuks, kui lapsed saavad ise heategevuses kaasa lüüa. Leia neile võimalused vabatahtlikuna tegutsemiseks näiteks loomade varjupaigas, vähekindlustatud peredele koolitarvete või toidu kogumisel, koristustalgutel jne.
Viimase punkti juures võib sul tekkida küsimus, et kas on ikka õige oma lapsele elu pahupoolt näidata — äkki see traumatiseerib last liialt? See võib tõsi olla, eriti laste puhul, kes on emotsionaalselt väga õrnakesed. Nende puhul tuleks vanemal ise jälgida, et laps suures aitamistuhinas ise kannatada ei saaks. Ja tahad või mitte, ühel hetkel tuleb lapsel nagunii stressirohkete olukordadega hakkama saada. Hea on, kui oled juures ja selgitad, miks kõik inimesed ei ole nii õnnelikud kui tema.
Samuti tuleks jälgida seda, et laps liiga hoogu ei satuks. Liigne soov aidata ja head teha võib samuti lapse ära „lõhkuda”. Ta ei tohiks oma vajadusi teiste omadest allapoole seadma hakata. Siinkohal on samuti vanema abi ja tugi hädavajalik, kes lapse õigele teele tagasi suunab.
Kuid fakt on see, et kõige olulisem faktor lapsest hea, armastava ja hooliva inimese kasvatamisel on seesama tugi, armastus ja hellus, mille ta kodust saab. Laps, kelle emotsionaalsed ja olmelised vajadused on rahuldatud, oskavad teistele rohkem tähelepanu pöörata ja märkavad nii inimeste, loomade kui looduse vajadusi enda ümber. Kui lapsel jääb armastusest ja hellusest puudu, ei suuda ta neid ka teistele jagada.
Allikas: Apa.org
