Karolini pereelu: Beebi kõrvalt töötamise ootused olid midagi muud kui tegelikkus näitas
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.
"Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg." On küll... aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja kassitoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, täiskasvanute vestlust oma abikaasaga... ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.
Nüüd on mu laps vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema mänguasjad ja panen oma kohale, et tal oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha... vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.
Mul ei ole lapsehoidjat ja lapse vanavanemad, tädid või onud pole eriti usinad teda hoidma. Olen temaga üksi enamuse ajast, sest mees jõuab koju vaid tunnike-kaks enne lapse uneaega. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema aga lause "oota, emme praegu ei saa"... see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.
Seega... Unistused kodus töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain. Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihstalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema. Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine... neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Tema tuleb alati esimesena. Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.
