Mõtle korraks tagasi enda lapsepõlve kõige erilisematele hetkedele ja vaata, mis sealt välja koorub
Pajuvärava talus elatud teine talv, kui see viimaks kätte jõudis, on olnud imeline. Mitme kuu pikkune veeuputus asendus viimaks ometi jääväljakutega, lumi kattis selle jubeda pori ja kohutava laga, mida taluhoovidel ikka ette tuleb, kui loomad mudas asjatavad. Ma pole külmadest ilmadest ammu nii südamest rõõmu tundnud, mis siis, et hobustele tuli vett vedada, kanadele talvekorter ehitada, kaevupumpa sulatada ning toas külmusid ära läbi põranda jooksvad dušitorud ja kuivad küttepuud kahanesid seoses lisandunud ahjukütmisega nii palju, et neid tuli lausa juurde osta.
Lumi ja ka minu laste päris esimene „õige” talv tõi kaasa vahva endasse vaatamise ning just järgmise aasta talvepuid tehes meenus armas lapsepõlvemeenutus, mida teiega sedakorda jagada tahan.
Itist Metsakuningas
Väiksena oli mul hüüdnimi Iti. Kõik kutsusid mind Itiks. Lausa nii, et mu kaugemad sugulased ei teadnudki, et mu pärisnimi Heidi on. Aga ühel talvel sain endale hüüdnime Metsakuningas.
Meil tehti igal talvel metsa, sest maamajades oli sel ajal ainult puuküte ja see tehti talvel oma metsast. Minu vanematekodu majatagune mets oli kõige põnevam koht maailmas. Seal oli vaarikamaa, kus suve hakul vohasid kõige võimsamad vaarikad, suure mehe näpuotsa suurused, ilma naljata. Oli pommiauke ja kaitsekraave, puid, mille otsa oli riputatud köiekiiki ja sai kiikuda ilmatu sügava pommiaugu kohale. Seda võisid muidugi ainult suuremad lapsed ja väikemaid ei lubatud – selline oli mu vanema venna ja õe reegel. Muidugi oli metsas ronimispuid ja söömispuid. Söömispuud olid sellised, kuhu sai suvepäevadel võileivad ja pannkoogid kaasa võtta, siis puu otsa ronida ning söögikraam seal nahka panna. Koos täditütrega proovisime üht pehkinud puud ka süüa ja koos pannkookidega maitses see tegelikult päris hästi. Natuke naljakas oli ka, aga isegi pähkliussid ja herilase kaka proovisime suvel metsas mängides ära. Olime täditütrega nagu sukk ja saabas, sest tema tuli oma kodulinnast Pärnust ja sai suviti mitmeks nädalaks meile jääda. Nii armas on vaadata, et ka Umal on selline hingesugulane, minu õelaps, kes elab õnneks Pajuväravast kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel, just sealsamas, minu lapsepõlvekodus.
Aga Metsakuningaks saamine oli hoopis teistmoodi. Oligi parajasti see küttepuude tegemise aeg. Isa oli saanud oma elu esimese mootorsae ja võttis hoogsalt puid maha. Minu emme ja vanem vend Heiki laasisid oksi ja tegid lõket. Mina olin ka suur lõkkeabiline, sest ei olnud põnevamat asja kui vaadata, kuidas oksad särisedes põlema lähevad ja jää lõkke ümbert ära sulab. Talved olid siis ju külmad ning kõik kohad olid lund ja jääd täis.
Isa võttis maha ühe kolmeharulise kasepuu, järele jäid kolm kändu, millest ühe jättis ta lühemaks ja teised kaks pikemaks. Tagumiste kändude vahele lõi ta risti ühe sarapuulati, see oli minu trooni seljatugi, sest esimese, madalama paku peal sain ma istuda. Küll see oli põnev, olla terve metsa kuningas ja istuda iseenda troonil. Vahepeal lubasin vennale ka, aga see oli ikkagi minu troon ja mina olin Metsakuningas. Sellel troonil mõtlesin ma välja, et kui suureks saan, hakkan Eesti riigi valitsejaks. Voh nii, nõukogude aeg!
Grillitud sarapuulehed
Aga õige metsakuningas ei saa kunagi olla oma troonil tühja kõhuga ja seetõttu otsustasin ma põleva oksa abil jäätunud lombi seest puulehed välja sulatada, need lõkkel kuumaks sussutada ja ära süüa. Nii et natuke oleks äärtest lausa krõbe. Isa ja ema polnud sugugi vastu. Kui ma esimesed lehed valmis sain, said kõik maitsta. Oli natuke suitsune, natuke kärsanud, aga täiesti nämma närimine. Küll on kahju, et sellest ajast pilte ei ole, aga ehk tulevad ka teistel ette lõhnapildid talvisest metsalõkkest, mootorsaebensiinist ja värkselt saetud puukännust. Aga mis Metsakuninga lemmikpuulehti puudutab, siis kõige paremad lõkkel grillitud puulehed on kindla peale sarapuulehed ning neid peaks tõesõna iga laps oma elus proovima!
Sellised mõtted ja meenutused vupsasid mulle pähe, kui nüüd siin Pajuvärava talus oma hobuseaia väravast ise suuri ja jämedaid puid langetasin, laasisin ja järkasin. Uma ja Raju sedakorda minuga koos ei asjatanud, sest üks oli koolis ning teine lasteaias. Oksahunnik aga ootab põletamist ja siis saavad ka nemad kindlasti talve parima grillroa ära proovida.
