Seitse olulist lauset, mida peaksid oma lapsele ütlema

Montessori pedagoogika alustalad seisnevad lapse iseseisvusel ja tema isiksuse austamisel. See on viis näha lapsi sellena, kes nad on ja õpetada neid ise ennast arendama. Isegi kui laps ei käi koolis, mis järgib Montessori pedagoogikat, võid need soovitused meelde jätta ning kodus kasutada. See aitab lapsel iseseisvamaks kasvada ja paremini keskenduma õppida.

Siin on seitse tavalist fraasi, mida võib tõenäoliselt kuulda igas klassiruumis, kus õpetatakse Montessori pedagoogika järgi.

1. „Ma nägin, et teed tublisti tööd.”

Montessori pedagoogika tähtsustab tööprotsessile keskendumist. Montessori õpetajad ei ütle „Hea töö” või „Su töö on ilus”, vaid kommenteerivad hoopis lapse keskendumisvõimet töötamisel. Näiteks kas laps nägi kirjutamisega palju vaeva ja see on kõigile lihtsasti loetav.

Olulisem on kiita seda, kuidas laps tööd tegi, kui töö tulemust.

Näiteks selle asemel, et öelda „Sa oled tubli poiss”, ütle parem „Ma märkasin, et olid oma väikese venna suhtes lahke, kui lasid tal oma mänguautoga mängida”. See näitab lapsele, et märkasid tema head käitumist. Ära ütle lapsele „Sa oled suurepärane kunstnik”, vaid ütle hoopis „Ma märkasin, et töötasid oma kunstiteosega, kuni olid tulemusega rahul”.

2. „Milline on sinu arvamus oma tööst?”

Montessori pedagoogika järgi on laps ise enda õpetaja. Meie mõistes õpetajad on selleks, et last õppetundides suunata ja aidata tal avastada enda jaoks uusi asju.

Eneseanalüüs mängib enda jaoks huvitavate asjade avastamise juures suurt rolli.

Kui laps küsib sinult „Kas sulle meeldib minu joonistatud pilt?”, siis proovi talt küsida hoopis tema arvamust, mitte ära ütle lihtsalt, et sulle meeldib see pilt. Küsi temalt, mida tema sellest arvab, mille järgi otsustas ta kasutada just neid värve ning milline koht pildil talle kõige enam meeldib. Aita tal ise oma tööd hinnata ja jõuda arusaamani, et tal pole vaja heaks enesetundeks sinu heakskiitu.

3. „Kust sa otsida võiksid?”

Iseseisvus on Montessori pedagoogika juures olulise tähtsusega. Olgu selleks klassiruum või kodu. Õpetajate eesmärk on aidata lastel omandada oskus ennast ise aidata. Kuigi mõnikord on lihtsam vastata lapse küsimusele, kus miski asub või miks mingi asi on nii, nagu see on, siis see ei õpeta lapsele iseseisvust. Küsi parem „Kust sa otsida võiksid?” või „Milline sõber võiks sellele vastust teada?”.

Kui sinu poeg kaotab jalanõu ja näed, et kinganina piilub voodi alt välja, siis esita talle hoopis küsimusi, mis juhatavad ta kingani, kuid ära ütle talle otsejoones, kus king on.

Näiteks „Kus sa viimati jalanõud ära võtsid? Oled sa sinna vaadanud?”. See võtab küll alguses veidi aega, kuid on seda väärt, kui ta hakkab edaspidi ise otsima ja küsib sinu käest vähem.

4. „Millega sa sooviksid, et ma sind aitan?”

Montessori pedagoogika järgi vastutavad lapsed end ümbritseva ja palju enama eest. Näiteks kastavad lapsed klassiruumis taimi, arutlevad nende paigutuse üle, pesevad laudu ja aknaid ning kastavad aias olevaid lilli.

Mõnikord on ettevõtmine aga liialt suur ja raske. Sel juhul küsivad Montessori õpetajad, millise osaga saaksid nemad aidata. Nad ei tee kõike ette-taha ära, vaid soovivad, et lapsed mõtleksid täpselt, mis on see, mis käib neile hetkel üle jõu.

Näiteks kui laps on väsinud, aga ta peab panema kõik Lego tükid enne voodisse minekut kasti, võib see talle olla üle jõu käiv. Nii saab aga lapsevanem küsida „Millist värvi klotsid sa soovid, et ma ära paneksin?” või „Ma panen kasti kõik kollased klotsid, kui sa paned kõik sinised”. See näitab lapsele, et koostöö on oluline.

5. „Oma klassis me ...” (või „Oma kodus me ...”)

Seda fraasi kasutatakse, et tuletada lapsele meelde, millised on reeglid klassiruumis. Selline lause selgitab, kuidas töötab terve kogukond ja lapsele ei jää tunnet, et ainult teda kamandatakse. Nii soovib ka laps rohkem koostööd teha.

„Oma klassis istume, kui sööme” näitab oluliselt vähem võimusuhteid kui „Istu maha!”. Montessori pedagoogika üks alustalasid on siiski lapse austamine. Last koheldakse võrdsena.

6. „Ära sega teda, sest ta keskendub.”

Montessori mõtlemisviisi üks olulisemaid osasid on lasta lastel keskenduda. Klassiruumides antakse lastele iseseisvalt töötamiseks palju aega. Tavaliselt on see kolm tundi. See laseb lastel arendada keskendumisvõimet ilma, et keegi tuleks neid segama, sest tunniplaan ütleb, et on aeg edasi liikuda ja midagi muud õppida.

Võib tekkida soov kiita keskendunud last, kes õpib niivõrd kaunil moel, kuid mõnikord piisab ainult silmside loomisest, et lõhkuda lapse keskendumisprotsess.

Järgmine kord, kui jalutad keskendunud lapsest mööda ja näed, et ta joonistab pilti või laob klotsidest torni, siis jaluta edasi. Ära mine talle rääkima, et ta on tubli ja tore. Selle asemel jäta see meelde ning kiida teda hiljem keskendumise eest.

7. „Järgi lapse tempot.”

See viimane on eriti oluline meelde jätta. See on midagi, mida Montessori õpetajad ütlevad üksteisele ja lastevanematele, aga mitte lapsele. Lapse järgmist tuleb aeg-ajalt lapsevanematele meelde tuletada, et nad usaldaksid oma last, sest igal lapsel on enda sisemine arenemistempo. Seetõttu teevadki lapsed mingi aeg neid asju, mida nad teevad.

Lapse järgimine tähendab meelespidamist, et laps on unikaalne ja tal on omad vajadused, soovid, anded ja ta peaks saama õppida ning juhendatud vastavalt.

Kui näed, et su laps ei ole lugemisest huvitatud, siis proovi jälgida, millest ta on huvitatud. Kui talle meeldib vimkasid visata, siis võib-olla huvitaks teda mõni raamat, mis on naljakas. Lapse järgimine aitab püsida õigel teel ja näha tema eripärasid.

Montessori pedagoogika õpetajad räägivad lastega moel, mis sisendab nendesse iseseisvust, on nende suhtes toetav ja pooldab lapse kriitilist mõtlemist. Et lapsest saaks enesekindel, rõõmus ja julge täiskasvanu.

Allikas: mother.ly