Intervjuu Kaie Kõrbiga: kas tasub viia last balletikooli?
Eile, 22. märtsil algas 3. Tallinna rahvusvaheline balletikonkurss, kus osalevad tantsijad vanuses 11-30 aastat. Konkursivoorud toimuvad neljal päeval Salme Kultuurikeskuses. Kõik huvilised on tasuta oodatud vaatama noorte tantsijate esinemisi ja nautima balletti. Voorude kavaga saab tutvuda konkursi kodulehel.
Konkurssi pidulik kontsertgala toimub 26. märtsil kell 19.00 Rahvusooperis Estonia, kus astuvad üles konkurssi laureaadid ja külalisesinejad. Esimest korda Tallinnas esineb ka maailma kuulus balletitäht Polina Semionova — noorim esisolist Berliini Riikliku Balleti ajaloos ja Ameerika Balletiteatri esitantsija.
Balletikonkursi eel kohtusime väljapaistva Eesti baleriini ja Tallinna Balletikooli direktori Kaie Kõrbiga ning rääkisime lastest, balletist ja kutsumusest.
Kaie, kas last tasub viia balletikooli?
Arvan, et seda ei tasu keelata. Kui laps tunneb, et tahab tantsida, ja tahab tantsida professionaalselt, kui ta seda päriselt tahab, tuleb talle kindlasti anda võimalus. Muidu võime kaotada tõelise tähe. Tõeline täht kasvab sünnist saadik. Kui vanemad näevad, et lapsel on tantsuga eriline side, kui laps ise armastab ja tahab tantsida, siis tantsuga tegelemiseks on olemas mitmesugused stuudiod ja ringid, kus võetakse lapsi vastu alates 3.-4. eluaastast. Liikumiseks ja tantsimiseks ei pea tingimata minema balletikooli. Balletiga tegelemine on lastele väga kasulik: õpetab see ju enesekontrolli, annab hea rühi ja tervise, arendab oskust suhelda teiste lastega, ansamblitunnetust, ilumeelt, võimaldab õppida oma keha paremini tundma ja mõistma, et oled ilus sellisena, nagu sa oled. Laps peab ennast armastama. Ballett annab tüdrukutele elegantsust ja naiselikkust, poistele aga jõudu ja mehelikkust.
Kas teie pojad tegelevad balletiga?
Üks tegeleb (Kaie Kõrbil on 2007. aastal sündinud kaksikpojad — toim), kuid ta käib alles kolmandas klassis ja balletikooli ei saa veel astuda. Kuid tal on väga suur tantsutahe — nii, kui näeb võimalust lavale saada, läheb väga elevile. Stuudios ta muudkui esineb. Ta on nagu lavale sündinud, tõeline artist. Teine aga ei taha balletist kuuldagi: teda ei huvita ei tants ega etendused. Nii et ballett peab olema inimeses endas, osa tema olemusest. Sellepärast imestan alati, kui vanemad on ära otsustanud, et laps peab saama kunstnikuks või juristiks. Suunata muidugi võib, kuid sundida või keelata minu meelest ei tohi.
Balletist rääkides: kui laps tahab, kuid vanemad näevad, et tal pole eeldusi: laps on aeglane, kohmakas …
Siis pole vaja. Lapse võib panna mõnda tantsustuudiosse või -ringi. Samuti võib ta viia etendustele ja selgitada, millised peavad olema balletiinimesed, mida on selleks vaja. Kuid seejuures peab olema väga ettevaatlik: lapsele tuleb öelda, et võid tantsida küll, kuid mitte professionaalses koolis. See on vanemate selgitamis- ja suunamisoskuse küsimus. Meie balletikooli tulevad mõnikord andekad, kuid veidi ülekaalulised lapsed. Vaatame vanemaid, vestleme lapsega. Kuidas laps suhtub sellesse? Kas ta on valmis kaalust alla võtma? Sellistel lastel on kahtlemata raskem, eriti kui ülekaal on geenidest tingitud. Nõnda jätavadki mõned kooli ise pooleli, saavad aru, et on liiga raske ja ei saa hakkama.
Kas on stuudioid, kust tuleb eriti palju lapsi balletikooli?
Esimesena meenub mu enda stuudio, siis ka Tartu tantsukool Noor Ballett Fouetté, võimlemiskool Piruett ning Jõhvi ja Narva stuudiod — nimesid täpselt ei mäleta, kuid viimasel ajal on sealt tulnud lapsi vähemaks jäänud.
Millised on balletikooli sisseastumistingimused?
Keha proportsioonid ja painduvus, puusaliigeste lahtisus ja jalalaba painduvus. See on geneetiline. Midagi on võimalik arendada, midagi mitte. Seda me vaatamegi.
Mitu last võetakse teie kooli igal aastal vastu?
Igal aastal võtame vastu umbes 20 last. Kooli lõpetab alla kümne. Meil on väga kõrge tase. Väikesed klassid soodustavad teadmiste omandamist — sisuliselt on need individuaalsed tunnid. Ning pärast meie 9. klassi astutakse nii Tallinna Inglise Kolledžisse, kui ka Prantsuse Lütseumi, s.o viimastel aastatel on meie lapsed saanud ilma probleemideta sisse kõigisse koolidesse.
Ei, see pole ammu juba ammu enam tõsi. Meie riigis peavad kõik koolid täitma samu nõudeid. Need on vanad müüdid. Meil on palju noori õpetajaid, ka vanad on ammu ümber õppinud. Praegu on suhtumine hoopis teistsugune.
Mitu tundi harjutavad kõige väiksemad?
Esimeses balletiklassis on 1,5 tundi klassikalist tantsu, üks kord nädalas improvisatsioon ja kaks korda nädalas ajalooline tants. Lisandub praktika: meie lapsi kaasatakse väga sageli ooperiteatri Estonia lavastustesse ja õhtuti võib neil olla 1-2 tundi lavaproove. Eriti tihe on talveperiood. Sellega seoses peavad meie õpetajad olema paindlikud — kui laps on mõne etendusega hõivatud, peab õpetaja sellega arvestama ja aitama lapsel uut materjali omandada. Meie kool ei ole tavaline, meil on tunduvalt raskem. Sellepärast on oluline roll ka vanematel.
Kuidas on lood poistega balletis?
Neid on vähe, väga vähe. Ma pole veel leidnud võtit, millega saaks poisse balletikooli meelitada. Tavaliselt tuleb sisseastumiskatsetele 2-3 poissi. Ja kõiki ei võeta vastu. Berliini, Londoni balletikoolides on poisse väga palju. See on maine küsimus. Kuid meie kooli vastu kasvab huvi teistes riikides: kirjutatakse tihti Venemaalt, samuti Poolast, Soomest, Jaapanist, Koreast. Oleme end viimase viie aasta jooksul heast küljest näidanud. Loodame, et ka poisse tuleb juurde.
Ja lõpetuseks …
Ootame lapsi Ida-Virumaalt, kelle hulgas on palju andekaid. Sõitku nad ainult meie juurde. Ja soovime, et sisse astuks 10 poissi ja 10 tüdrukut. Ootame väga (naerab).
