Need tusameelsed argihommikud

Kas kõik lapsed pahandavad hommikuti enne lasteaeda minekut?

Mitte kõik. Kuid ka kõige päikselisemal põnnil tuleb aeg-ajalt ette halbu hommikuid, kui nutt on varuks ja miski pole meele järele. Kuidas tulla toime lapse hommikuste ahastushetkedega? Ja kuidas siiski heatujuliselt ja õigeaegselt nii aeda kui tööle jõuda? Oma kogemusi ja soovitusi jagavad kaks ema, kel aastatepikkune kogemus.

Tiina Müür (47) on viie lapse ema, kellest kolm suuremat juba täisealised. Naise sõnul on lasteaeda minekul raskusi olnud kahe noorima lapsega, kuid eriti äärmuslikuks läks asi pesamuna Anderoga (7), kes päriselt leppis lasteaiaga alles nüüd, viimasel lasteaia-aastal. Tütar Mirell (11) protestis kõige rohkem esimesel sõimeaastal ning kuigi rahulolematus kestis pea kooliminekuni, siis mida aeg edasi, seda lihtsamaks asi läks. Ent pojaga algas iga sügis kogu trall otsast peale: “Kõik augustid ja septembrid pärast suvevaheaega olid täis ahastavat nuttu. Kui need kaks kuud olime kuidagi üle elanud, jätkus kevadeni igahommikune kauplemine ja põhjuste leidmine, et saaks ikka koju jääda. Päris vastu kevadet hakkas asi joone peale saama ja juba võis rahule jääda. Siis aga tuli suvevaheaeg ning sügisel – taas sama lugu,” kirjeldab Tiina.

Sellist klassikalist jonni, kus laps viskub põrandale pikali ja karjub iga asja peale, neil peres pole. Kuid hommikud on olnud täis lapse pealekäimisi ja palveid koju jääda kuni ahastava nutuni välja. Kuigi nuttev laps kodus lõpuks maha rahustati, olid tal lasteaias hüvastijätu ajal jälle silmad vees. “Iga kord ta klammerdus mu külge ega suutnud leppida, et peab pikaks päevaks maha jääma. Tundsin end kohutava emana, kes sunnib poega jääma kohta, kus ta olla ei taha.”

Paha tujuga kodust ei lahkuta

Naine proovis Anderoga paljusid viise, kuidas lasteaiahommikuid rõõmsamaks teha. Kuna pere elab vanaemaga lähestikku, läks käiku ka variant, et lapse viib aeda vanaema. “Mirelliga toimis see hästi – vanaema tuli tüdrukule hommikuti järele, viis ta lasteaeda ja temaga laps ei nutnud. Anderoga polnud aga mingit tulemust, ikka jätkus suur nutt,” ütleb Tiina.

Lõpuks leidis ema lahenduse, mis poisil lasteaiaga kohanemist natukegi leevendas. Igal sügisel alustati uuesti harjutusperioodiga: esialgu oli Andero aias vaid lõunani, mõni aeg hiljem juba päevaune lõpuni ja alles seejärel terve päeva. Kui tavaliselt tehakse järkjärguline algus läbi vaid esimesel aastal, siis Andero vajas seda igal sügisel. “Saime sellise tilgutamise ja mängimise pärast negatiivset tagasisidet nii õpetajatelt kui ka teistelt lastevanematelt, kuid ma ei näinud paremat lahendust. Kuna see oli ainus viis, mis minu lapsele rahu hinge tõi, siis pidin seda kasutama,” selgitab ema.

Kuigi nutused hommikud olid Tiinale väsitavad ja pingerohked, on naine veendunud, et tegu pole kunagi lihtsalt lapse jonniga, vaid väikese inimese suure murega. “Meie pere kindel reegel on alati olnud, et nutu ja paha tujuga ei tohi kodust ära minna. Kuidagi peame lapse rahustatud saama ja alles siis lahkume. Tihti on see muidugi tõeline katsumus.”

Ema on kindel, et lapsevanema kohustus on jääda igas olukorras rahulikuks. Jonniva või nutva lapse peale pole mõtet karjuda. Ei ole mõistlik hurjutada, et nii suurel lapsel ei sobi nutta – sobib ikka! Tiina meenutab, et mida suuremaks Andero kasvas, seda paremini sai temaga läbi rääkida. “Viieaastase poisiga sai juba mingeid kokkuleppeid luua. Ta oskas kaasa rääkida, millal on valmis terveks päevaks lasteaeda jääma, ning vahel lubasime tubli käitumise eest ka mõne puhkepäeva. Nüüd, kus jalge all viimane lasteaia-aasta, on reedeti poisil eelkool ja seega aeda minema ei pea – seda teades on neljapäevahommikud hoopis leplikumad. Samuti oleme lubanud Anderole vabaks koolivaheajad, mil õedki on kodus.”