Mida ma selle eest saan?
Kahe teismelise tütre ja kaheksa-aastase poja ema Jaana Rästas (40) on koduse elu korraldanud nii, et kauplemist sinna ei mahu. “Mul ei ole imenippe, vaid ma lihtsalt räägin oma lastega. Põhimõtteliselt on mulle väga vastukarva koduste tegevuste väärindamine rahas või muus materiaalses vääringus. Tean, et mõnes peres on külmkapi küljes lausa koduste tööde hinnakiri, kuid mulle on selline suhtumine väga vastukarva,” ütleb Jaana. “Meie lapsed on kaasatud pere eelarvesse ja nad teavad, mis maksavad nende trennid ning erakoolis käimine. Kuna nad seda teavad, pole neilt tulnud ka ebamõistlikke soove. Pigem nad hoopis imestavad, kuidas mõnes teises peres saavad lapsed esimese nõudmise peale kalleid brändirõivaid või nutiseadmeid.”
Jaana on hoidunud kauplemast ekraaniajaga stiilis “loed tund aega raamatut, saad tund aega telefonis mängida”. “Meil oli netti ja arvutisse pääsemiseks tingimus, et enne seda peab oskama lugeda ja kirjutada. Noorima lapse Johanniga oli muidugi juba keeruline, sest nutividinad on ümberringi,” märgib ema. “Telefonis mängimise ja telekavaatamisega on aga nii, et kui on õpitud/loetud, oma kohustused täidetud, siis võib. Ajalist piirangut otseselt ei ole. Märkuse peale, et on pikale läinud, lõpetavad ära. Tüdrukud on nii palju suured, et suudavad ise end kontrollida.” Jaana usub, et kauplemisteema tuleb mängu seoses üleüldise materialismi ja mugavusega, sest tundub lihtne ja kiire viis mõnd olukorda lahendada. “Reeglite ja piirangute seadmine on keeruline ja tüütu, eriti väikestele lastele, kes on ahvatlustele eriti altid. Ja ka siis, kui vanem on väsinud. Kui see õigel ajal aga tegemata jääb, tekib soodne pinnas pidevaks kauplemiseks.”
Lõputu diilimine
Kadi Leppik (32) töötab Londonis lapsehoidjana ja perenõustajana. Lastekasvatuse teemal on ta end harinud alates imetamisnõustamisest kuni leinanõustamiseni välja. Kadi on hoidnud nii pisikesi lapsi kui ka teismelisi ning teab suurepäraselt, kui hulluks võib minna kauplemine, kui sellele piiri ei panda.
Kadi meenutab töötamist peres, kus ta tegi sisuliselt kõike, alates majapidamisest kuni lastega seotud logistikani. Lapsi oli seal peres kaks ning huviringe ohtralt – reedene päev oli ainus, kui pärast kooli midagi ei toimunud. Paraku vihkasid lapsed nii ujumistrenni kui ka muusikaklassi ning Kadi ülesanne oli neid sinna kohale lohistada, kasutades motiveerimiseks kõiksugu vahendeid. Muret oli ka koduste kohustuste jagamise, söömise ning muidugi nutiseadmetesse sukeldumisega. “Nii mõnigi kord oli mul õhtuks nutumaik suus, olin surmväsinud ja tundsin end kui 90kraadise programmiga pestud villane kampsun,” räägib Kadi.
