Kurjustasid taas? Pea meeles, et lapse ees vabandamine kasvatab teda, mitte ei kahanda su autoriteeti!

Kahetsesin oma sõnu juba hetkel, kui ma oma lapsele vihaselt karjusin: "Kiirusta! Pane lihtsalt oma vanad jalanõud jalga ja ära uimerda! Kraba oma kott! Muidu ei vii ma sind täna hommikul kooli...". Emadele suunatud veebiväljaandes Motherly kirjutab Megan Ratcliff südamliku loo lastega kaklemisest, andestamisest ja leppimisest. Äratundmist pakub see kirjeldus ilmselt paljudele, ehk abi ka mõttekäik lahenduseks.

Mu sõnad, mitte eriti lahked, pole võrreldavadki hääletooniga, millega ma neid karjusin. Täiskasvanuna ei aktsepteeriks ma mitte kunagi kedagi endaga sellisel viisil suhtlemist. Siiski, siin ma olin ja karjusin vihaselt oma 8-aastase poja peale.

Ta vastas mulle viisakalt, sellisteks olukordades harjutatud häälega: "Ma TULEN!" Nägin ta pruune silmi mind veel tigedalt põrnitsemas, enne kui ta uksest välja astus. See polnud küll hea algus päevale.

Autosse istudes palusin lapselt talle arglikult otsa vaadates andeks: "Palun vabandust, et ma oma häält tõstsin, aga sa pead õppima paremini oma aega planeerima. Ma armastan sind." Viimane lause kostis küll vaikselt, aga usun et mu poeg kuulis seda.

Mida ma küll ei annaks, et seda hommikut uuesti alustada.

Päeva uuesti alustamise soovimised on hetked, mil teadvustame endale, et oleme ületanud piiri. Teisisõnu, need on soovid säilitada oma väärikus, et mitte rikkuda enda ja lapse päeva.

Ma usun südamest uuesti alustamistesse ja vabandustesse. See õpetab meie lapsele kaastundlikkust ja andestamist. Samuti süvendab see tee-nagu-ma-palun, mitte tee-nagu-ma-ütlen sõnumit.

Vahel aitab oma vigade tunnistamine meil paremini teiste inimeste tegusid ja mõtteid toleerida. Iga ära leppimise taga on mõistmine, et head suhted ja teisest hoolimine on tähtsamad kui mistahes negatiivne tähtsusetu olukord või põhimõte, mis konflikti tekkimist soodustas.

Mõned inimesed arvavad, et andeks palumine nõuab oma autoriteedi vähendamist. Seda usuvad reeglina inimesed, kes on kunagi kedagi austama pidanud puhtast hirmust. Lõppude lõpuks peavad vanemad otsustama, kas nad tahavad, et nende laps neid päriselt austaks või tähendab austus neile ainult käsule kuuletumist hirmus. Lapsevanem on tõesti kergem olla, kui laps teeb täpselt nii nagu kästud, küsimus on siiski - kas kuuletumine on väärt riskimist tervete inimsuhtega?

Autoriteetsed on vanemad, keda iseloomustab vajadus kontrollida ja kel on kõrged ootused, neil on vähe soojust ja just nemad kasvatavad suurema tõenäosusega õnnetud ja kaheldavate väärtushinnangutega lapsed.

Eeskujulikkudel vanematel on samuti oma lastele kõrged ootused, aga lastega toimub neil pidev ja soe omavaheline suhtlus. Just selline vanem aitab kasvatada iseseisvaid ja edukaid tulevasi täiskasvanuid.

Väärikust aitab hetkedel, mil lapse käitumine meil kopsu üle maksa ajab, säilitada "alustame uuesti" lähenemine.

"Ma tunnen, et sa ei austa mind," ütlemine annab lapsele võimaluse oma käitumise või suhtumise üle järgi mõelda, muutmata sind süüdlaseks. Lapsele antakse võimalus teha uus otsus. Selline lähenemine on hea viis õpetada lapsele empaatiat ja viisakust. Samuti säästab see mõlemaid osapooli mitmetest negatiivsetest emotsioonidest.

Uuesti alustamised pole alati kerged. Mõnikord saab aeg otsa - laps tormab majast vihasena enne välja, kui on võimalus olukord lahendadagi. Teinekord ei suuda me oma uhkust alla neelata ja kaevame end veel sügavamasse negatiivsete ja kurbade emotsioonide auku.

Suhted on sama keerulised, kui inimesed ise. Õnneks või kahjuks ei tea me kunagi, mis suuna inimsuhted võtavad ja just selle pärast peaksime igas olukorras väärikalt ja hoolivalt käituma.

Mõnikord muutuvad suhted lastega nii keeruliseks, et me ise nendega hakkama ei saa. Sellisel juhul pole professionaali poole pöördumises midagi häbiväärset. Kunagi pole liiga hilja üritada olukorda päästa.

Uuesti alustamine on võimalik, kui me ise seda sügavalt soovime. "Palun vabandust, lepime ära!" on tihti piisav, et avada oma lapse süda ja tema käest vabandust paluda. Täiskasvanuna oleme elukogenenumad ja peame vahetevahel mõistma, et vahet polegi olukord kellegi süü. Esimesena vabanduse palumine on alati kõige lihtsam ja kiirem tee leppimiseni. Nii, nagu sina elad tüli lapsega terve päeva läbi, kannatab lapse tuju ja keskendumisvõime terve päeva jooksul sellest. Kannatada võivad ka lapse tulemused koolis.

Halba ei tee ka oma lapse eripäradega arvestamine. Näiteks sinu öökullist laps, kelle ideed on kõige lennukamad just hilisõhtul, ei peagi hommikuti olema sama kraps ja asjalik, kui sina, kes sa kell 22.00 magama läksid.

Mõnikord piisab tülide ära hoidmiseks lausa ainult planeerimisest. Eelmine õhtu välja valitud riideid ja kokku pakitud koolikott võivad teha imesid ka hommikutega!

Lahkhelid, mis kiirelt lahenduse leidsid, teevad meile päeva jooksul aina vähem muret. Tülid, mis tekkisid millestki täiesti mõttetust, saavadki tavaliselt uuesti alustades ja üksteiselt vabandust paludes lahenduse. Vaevalt, et need muidu armastavasse ja hoolivasse suhtesse isegi mõra tekitavad.

Väärikusega, oma ego korraks alla neelates ja hoolimist näidates ei pea ükski tüli liiga suureks kasvama.