Karjun laste peale nii palju, et kui ma ise ennast kõrvalt vaataks, kutsuks lastekaitse ja laseks ennast eemaldada. Ma ju tean, et see pole normaalne ja nii ei tohi mingil juhul. Püüan kogu hingest end tagasi hoida ja sisestan endale igal hetkel, et nemad ei ole süüdi selles, et mul on halb olla, aga enda sees suudan seda meeletut esilekerkivat viha hoida vaid mõnda aega. Lõpuks ikka plahvatan jälle, ehmatan lapsed ja mehe ära, tunnen meeletuid süümekaid, nutan ja sulgun magamistuppa. Osalt selleks, et saaks ometigi natuke rahu, osalt ka selleks, et lapsed ei peaks kuulma, kuidas ema nende peale karjub.

Väiksema juurest tööle tagasi minek tundus ideaalse lahendusena — saan jälle täiskasvanud inimeste seltskonda, ennast teostada, raha teenida ja elada nagu normaalne inimene. Tegelikkuses tõmbas see mind täiesti ribadeks. Nüüd tuleb lisaks laste eest vastutamisele hea seista ka selle eest, et töö tehtud saaks — veel üks ülesanne mu õlul, nagu neid enne juba vähe oli. Süütunne selle pärast, et lapsed on vaheldumisi haiged (mis ema ma olen, et ei suuda oma lapsi tervena hoida?!) võimendub paaniliseks süütundeks tööandja ees, sest ma jälle ei saa tööle tulla, mis võimendub kõrvulukustavaks hüsteeriaks mu endi kõrvus, sest kui tööl ei käi, siis raha ei tule ja süüa ei ole… Kuigi meie majanduslik olukord ei ole nii kehv, tõenäoliselt saaks ka mees meie pere ülalpidamisega hakkama, ei suuda ma välja kannatada mõtet sellest, et mul endal sissetulek puudub. Loll uhkus, millega ma ise ennast hulluks ajan.

Neil vähestel päevadel, kui saangi tööle, tunnen ennast hetkeks normaalse inimesena, sest täiskasvanute seltskond on tõesti meeldiv. Ja siis hakkab pihta — paanika, sest nii palju on tegemata ja nii palju veel teha. Tegemata tööde nimekiri on pikk ja järjest pikemaks iga päevaga venib ja see tekitab meeletu jõuetuse. Ma nagunii ei tule sellega toime, miks üldse püüda… Kuidagi vean end läbi päeva ära, püüan pisaraid endale hoida ja karjun sisimas.

Töölt läbi toidupoe ja lasteaia koju jõudes olen laip. Tegelikult ju ei ole ime, et lapsed on haiged, kui ema ei ole suuteline korralikku toitu valmistama. Ma ei jõua ega taha isegi poolt tundi köögis olla, et suppi keeta või salatit hakkida. Menüüs on valmistoit ja poolfabrikaadid, sest isegi mõte mingist ahjukana valmistamisest või ühepajatoidu hakkimisest ajab mu nutma. Tehku ise, mina ei jaksa, aga nemad ei oska ega viitsi.

Elamine on räpane. Aknad ei paista läbi, põrandal veerevad tolmurullid, külmkapi uksel on toidupritsmed ja riiulitel selline tolmukiht, et raamatud ei paista välja. Mul on kahetised tunded — osalt on ükskõik, sest mina nagunii seda koristada ei jaksa, teisalt on mõnikord nii häbi ja piinlik, et nutan jälle — no kuidas ma ei jõua, kuidas MINA ei saa hakkama ja kõik teised saavad?

Lapsed näevad ema, kes kas karjub nende peale või nutab. Mees näeb naist, kes karjub ja nutab ega tule millegagi toime. Ülemus näeb töötajat, kes on täiesti saamatu ja kasutu. Mina ei tunne ennast peeglisse vaadates ära — närtsinud, kustunud, rasvaste juustega ja kortsus mutike, mitte noor ja särav ema, kes ma peaks olema. Ka see ajab nutma. Kõik ajab nutma.

Ma saan ju ise aru, et ma olen katki. Mind ei huvita mitte miski, ma ei taha mitte midagi teha. Voodist väljumine on minu jaoks täielik eneseületus, tegelikult on terve päeva õhtusse saamine minu jaoks piin. Minu sees pulbitsevad nii tohutu äng, kurbus ja viha, et need lämmatavad kõik muud emotsioonid.

Ma ei mäleta, millal viimati naersin, laste ja mehega koos olemist nautisin või millestki rõõmu tundsin. Kõigest on suva või siis kõik ajab närvi. Või nutma. Soovitatakse, et võta enda jaoks aega ja ole üksi. Naljakas — kuigi see on kõik, mida ma tahaks, on neil harvadel hetkedel, kui mul ongi pool tunnikest enda jaoks, tulevad veel kõige hullemad mõtted ja süütunne lämmatab hullemini kui kunagi varem. Kuidas mina siin logelen ja “võtan aega endale”, kui suur laps vajab abi koolitöödes, väiksem ei tahagi midagi muud peale emme kalli ja mees uurib, millal ükskord süüa saaks. Kõrvus kajab ainult: “Mine ja ole lõpuks ometi kellelegi kasulik!” ja ma ei suuda lõõgastuda.

Tahaksin olla oma lastele parem ema, mehele parem abikaasa ja ülemusele parem töötaja. Praegu tunnen, et vean absoluutselt kõiki enda ümber alt. Aga see ei ole innustav tunne, mis annaks jõudu parem olla ja rohkem pingutada. Pigem paneb see veelgi rohkem käega lööma ja kogu maailma pikalt saatma, sest ma nagunii ei saa hakkama.

Selline on depressioonis ema elu. Mina, kes ma olin kõige rõõmsameelsem ja seltskondlikum inimene… Olin veendunud, et depressioon on väljamõeldud probleem neil, kel päris probleeme ei ole… Arvasin, et see on haigus, millega inimesed ennast lihtsalt huvitavaks teevad. No kuidas nii, et ei saa oma halvast tujust jagu? Ka selles olin kindel, et sünnitusjärgne depressioon on kadunud hiljemalt lapse esimeseks eluaastaks, kui hormoonid korda saavad. Ja siis läks minu laps lasteaeda ning depressioon lõi mulle labidaga vastu nägemist — paras sulle, said, mis tahtsid! Enam kunagi ei ütle ma kellelegi, et võta kokku ennast, ära virise! Kas saab veel valusamat õppetundi olla?!