Teler kinni. “Kas te tahate aidata pannkooke teha?” Nii kui telekas kinni läks, olid lapsed transist väljas ja karjusid “jaa” nii entusiastlikult, et mul tekkis kahtlus, kas nad ikka kuulsid õigesti, sest sellist reaktsiooni oleksin oodanud teate kohta, et me läheme Disneylandi, mitte viis meetrit siiapoole, et pannkooke teha.

Mina ei ole meie pere pannkoogimeister. Esileedi on. Ma ei olegi kunagi muud kui banaanipannkooki üritanud teha. Kuna Esileedi on enda pannkoogi tegemise oskuse nii heaks kruttinud, siis lasen rahulikult temal selles särada.

Hetkega olid kõik kolm last ümber laua, silmad säramas, et mis nüüd saab. “Esiteks peame me katki tegema paar muna.” Enne kui jõudsin mõtte lõpetada, oli Noorsand laual oleva muna kätte võtnud ja virutas selle kogu jõuga vastu lauda. “Mida sa teed?” hüüdsin ma kurjalt Noorsandile. “Tegin muna katki,” vastas üllatunud Noorsand, sest ta oli hetk tagasi kuulnud minupoolset korraldust. Ainukesed, kelle arust see naljakas oli, olid kaksikud, kes kõhud kõveras naerda tihkusid, laua äärest maha tilkuvat toorest muna vaatasid ja teatasid, et andku ma neile ka muna, sest nende kord on see vastu lauda virutada. “Ei!” teatasin ma ja panin ülejäänud munad kõrgemale kapi otsa.

Meie lastel on pidev võistlus ja võitlus, kes suudab esimesena mõne meie palve täita. Olgu see kas telekapuldi, telefoni või jahupaki äratoomine – kui ma palun kellelgi nimeliselt see minu juurde tuua, jooksevad kõik kolm tuhatnelja selle suunas ja algab võitlus tagasijõudmise nimel. Siin lähevad mängu kõik – rusikad, jalad, tutistamised, hammustamised, lükkamised ja löömised. See on nagu vaese mehe „Näljamängud”, kui ma kellelgi endale midagi tuua palun. Panuseid ei ole mõtet panna, kuna Noorsandi jõud käib veel kaksikutest selgelt üle.

Sellel päeval sain ma hindamatu kogemuse võrra rikkamaks – lahtist jahupakki ei maksa üksteisega võistlevaid lapsi tooma saata. Ma sain küll jahu kätte, kuid mitte nii, nagu soovinuks, sest miks võtta seda mugavalt lusikaga pakist, kui võin seda ka mööda põrandat taga ajada. Piiga, kes avastas, et põrandat katvas jahus saab ka lume(jahu)ingleid teha, solvus hingepõhjani, kui Esileedi tolmuimeja kätte võttis ning jahu koristama hakkas.

Tainas valmis, tuli see ainult pooleks tunniks seisma panna. Lapsed, kes ei ole väga head ootajad, kipuvad alati tegema valikuid nende asjade vahel, mille kohta me Esileediga oleme röögatanud, et nad seda ei teeks. Noorsand läks seisma diivani seljatoe peale, Piiga rippus kardina otsas ja Vennas oli toonud kapi ette tooli, et kõrgele pandud munadeni küündida. Ma ei saa teha muud kui heldimusega mõelda, et sügisest on kõik kolm lasteaias. Kusjuures ka ühes rühmas. Mis ma selle vaba ajaga peale hakkan, ei oska öelda.

Pannkooke küpsetas Esileedi siiski ise. Mitte, et ma lapsi kuuma panniga ei usaldaks, aga ma ... lihtsalt ei usalda neid kuuma panniga. Kuigi need pillamised, lõhkumised ja muud õnnetused ajavad mind toimumishetkel hulluks, siis tegelikult ju tean, et lapsed peavadki eksperimenteerima. Ma olen püüdnud hoida seda joont, et kui tegu ei ole otseselt tervist ja elu ohustava asjaga ning see ei sega teisi inimesi, siis ma ei sekku. See reegel on väga hästi pidanud ja külla minnes ei usu keegi, et need kolm tagasihoidlikku lapsekest on tegelikult lapsenahas deemonid, kelle eesmärk on kõik maailma asjad ümber tõsta. Okei, vahel ikka sekkun, kui see on näiteks püüd Lego klotsid põrandale keerata. Ja kui Noorsand üritas meie esimest korrust basseiniks muuta, siis tuli ka käsi vahele panna.

Pannkoogid metsmaasikamoosiga said aga head!