Advokaatide abielukool| Martini ja Mari lahkumineku ja varajagamise lugu
Tänaseks kolmekümnendates Martin ja Mari on teineteist tundnud alates 10. klassist, mil väiksemast asulast pärit noormees Tallinnasse keskharidust omandama tuli. Loomult julge noormees palus klassiõelt luba hakata perekonnaõpetuse tunnis tema pinginaabriks. Koolitööde raames suheldi omavahel muuhulgas sellest, millisena kujutatakse ette tulevast perekonda ning elukorraldust. Leiti palju ühist.
Aja möödudes hakkasid noored üksteisega aina enam suhtlema ka koolivälisel ajal. Peagi küsis Martin Marilt, kas neiu sooviks hakata tema tüdruksõbraks. Vastus oli jaatav.
Aastad möödusid, abiellumisele noored ei mõelnud, tahtsid alguses koos elamist proovida. Ootamatult sai Mari vanavanematelt päranduseks maamaja. Kuna noored arutasid ühise eluaseme ostmist, otsustati see maha müüa ning soetada korter Tallinnasse. Ootamatult tegi Martin ettepaneku osta korter enda nimele. Maril polnud selle vastu midagi. Talle meeldis, et meesterahvas on suhtes tugevam pool. Kõrvuni armunud Mari tundis, et on lõpuks leidnud hooliva mehe, kelle sõna maksab.
”Ainult minu otsused on õiged”
Paraku ei piisanud maamaja müügist saadud rahast korteri soetamiseks, mistõttu tekkis vajadus laenu võtmiseks. Panga silmis osutus „laenukõlbulikuks” üksnes Mari, kuivõrd oli ülikooliõpingute kõrvalt leidnud tasuva töö. Seevastu Martini ametlik sissetulek jäi samasse suurusjärku miinimumpalgaga.
Peagi koliti uude korterisse, mis oli paari jaoks esimeseks ühiseks eluasemeks. Selleks ajaks oli Mari ülikooli lõpetanud, ja noored hakkasid mõtlema pere juurdekasvule. Väikese vahega nägidki ilmavalgust kaks vahvat tüdrukut.
Kuid juba esimesest rasedusest alates olid paaris suuremad pinged tekkimas. Üks põhjus oli materiaalne: mehe sissetulek sõltus juhuotstest, mis olid küll tulusad, kuid mille regulaarsuses ei olnud võimalik kindel olla. Seetõttu oli lapse kasvatamine raskendatud ning pangalaenu tagasi maksmine keeruline.
Kuid suuremad vaidlused tulid mujalt. Martinile oli alati meeldinud alati juhirolli endale võtta, kuid pärast korteri ostmist tahtis ta kõike täiesti üksinda otsustada, korraldada ja valida. Mari oli kaaslasega sunnitud nõustama ka olukordades, kus seda tegelikult teha ei soovinud. „Minu otsused on alati õiged” meeldis Martinile öelda.
Pingeid tekitas seegi, et Mari oli tulenevalt elukaaslase emotsionaalsest tasakaalutusest ning jäigast hoiakust pidanud suuresti loobuma oma sõpradest. Tema tuttavad polnud korterisse oodatud, samuti ei käinud nad koos väljas. „Pole vaja, et võõrad mehed vahiksid,” oli Martin resoluutne.
Mari tundis end lõksus olevat — teine laps oli juba tulekul ja ta ei tahtnud mõeldagi sellele, et tütred ilma isata kasvaks. Kuid aastad möödusid ja peale järjekordset tüli julges Mari tunnistada, et see ei ole elu, millest ta unistanud oli ning mida väärt on.
Korter — minu, laen — sinu
Selle peale teatas Martin, et naine ongi liiga pikaks ajaks tema korterisse elama jäänud. „Sul oleks nüüd aeg lahkuda,” ütles mees järsult. Martin lisas, et kuivõrd lapsed vajavad turvalist kodu ning Maril puudub alaline elupaik, peavad lapsed isaga jääma. Martin nägi endas korteri ainuomanikku, kuivõrd see oli kirjutatud tema nimele. Laenukohustuse soovis ta jätta seevastu üksnes naise kanda. Sest Mari selle ju võttis!
Mari ei suutnud uskuda, et olukord võib selliseks kujuneda. Mari oli veendunud, et see on Martini tuju või ajutine kiuslikkus. Kuid mees jäi oma nõudmiste juurde.
Õnneks aga ilmutas Mari kindlameelsust ega kolinud korterist mehe nõudmise peale välja, vaid otsustas otsida abi. Ta ei suutnud uskuda, et seadus selline ongi — et tema vanaema pärandist saab Martin endale kodu ja temale jääb selle asemel aastakümnete pikkune laenuorjus.
Nii Mari hirm kui Martini esialgne bravuur vähenesid märgatavalt, kui Martinile selgitati, et kohtus vaidlemine on rahaliselt kulukam kui see, mille ta vaidlemisest võidab. Maril ei olnud raske tõendada, et korteri omandamiseks panustas raha üksnes tema ja mitte Martin, seetõttu tulnuks Martinil Marile raha tagastada, kui ta korterit endale soovis.
Lõpuks lahenes olukord notariaalse kokkuleppega selliselt, et korteri omanikuks sai Mari ning Martin kolis hoopis ise välja. Mari tasus endisele elukaaslasele sümboolse hüvitise, mille aluseks oli korteri väärtuse mõningane kasv.
Kommenteerib advokaat Helen Tomberg
Kõik elukaaslased ei sõlmi abielu ega ka kooselulepingut, mis tähendab seda, et kui vara ostetakse ühe elukaaslase nimel, ei saa sellest automaatselt ühisvara. Ja nagu see lugu näitab, on selles teatud ohte. Mida elukaaslased aga peaksid teadma on see, et nad saavad korteri osta kaasomandisse, mil kinnistusraamatusse kantakse omanikena mõlemad.
Kui korter on omandatud kaasomandisse, saab kooselu lõppemisel kaasomandi lõpetada. Vahel lepivad endised elukaaslased kokku korteri ühises müümises ja laenu tagastamises, vahel selles, et korter ja laen jäävad ühele elukaaslasele ja teine saab hüvitise. Kui aga kokkuleppele ei jõuta, siis kohtupraktika eelistab vara müüki enampakkumisel, mille käigus tagastatakse korteriga seotud laen ja sellest üle jääv raha jagatakse elukaaslaste vahel vastavalt nende osa suurusele. Seega omavahelise kokkuleppe otsimine võimaldab suuremat paindlikkust.
Kui aga korter on omandatud ühe elukaaslase nimele, puudub teisel elukaaslasel edaspidi õigust korterile või mõttelisele osale korterist. Siiski võib tal olla õigus saada osa korteri väärtusest. Selleks peab olema täidetud kolm tingimust — korter on omandatud ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel, mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused ning pooltel oli korterit soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühise kodu) kestvaks loomiseks.
Näiteks kui elukaaslane, kes ei ole omanikuna kinnistusraamatusse kantud, on teinud makseid nii korteri ostmiseks (s.h. laenumakseid) kui ka remondiks, saab mõlemaid lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks korteri omandamisel või parendamisel. Tõsi, seda üksnes siis, kui need kulud moodustavad vastavatest kuludest olulise osa ja on võrreldavad teise elukaaslase tehtud kulutustega. Rahaliselt hinnatavaks panuseks saab lugeda ka olulisi kulutusi korteri majandamiseks, kuid üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei anna õigust saada osa korteri väärtusest.
Eesti Advokatuuri liikmed selgitavad nelja nädala jooksul meie portaalis küsimusi, mis on seotud perekonnaõigusega — teemaks tulevad kooselu ja lahutusega seotud küsimused.
