Teismeliste vanematele| Iseloom on inimese deemon
Seni on eeldatud, et kui teismeline ei lärmanud ega mässanud, oli temaga midagi valesti. See mõtteviis toetus suuresti asjaolule, et valdavalt uuriti kliinikutes viibivaid probleemseid teismelisi. Kui uurimustesse hakati valima teismelisi koolidest, siis pilt muutus. Kõige uuemad teadusuuringud näitavad, et tormiline hormonaalne areng ei pea ilmtingimata kaasa tooma vastuhakku ja mässu. Kuidas toimb teismelise aju, mis teismelist motiveerib ja kuidas teda tema arengus ja iseloomukasvatuses toetada, sellest kirjutab kasvatusteadlane Maie Tuulik.
Iseloomu tuleb kasvatada
Uued avastused aju-uuringutes ja psühholoogias aitavad paremini mõista iseloomu kujunemise mehhanisme. Lapse arengu juures pole oluline, kui palju informatsiooni ta ajju esimestel eluaastatel topitakse, vaid hoopis see, kuidas osatakse arendada tema iseloomuomadusi. Ülekaalukalt peetakse kõige olulisemaks isiksust iseloomustavaks jooneks tema moraalsust. Aristotelese õpetuse kohaselt on inimese loomuse alged vastuolulised, mistõttu iseloom kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega: inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt; vapramaks, kui nad tegutsevad vapralt; mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust; mõistlikeks, kui toimivad mõistlikult. Igaüks on just see, kelleks ta enese on teinud.
Selgelt tuleks eristada bioloogilist ja moraalset iseloomu.
Bioloogiline loomus on looduse poolt antud, headeks ja halbadeks me looduse poolest ei muutu. Sünnipärane, bioloogiline pool on aga vaid üks osa inimese terviklikust loomusest. Tegemaks õigeid otsuseid, vajab iga laps suunamist ja kasvatust, sest see, kuidas ta oma kalduvused realiseerib, on inimese enda otsustada. Sünnipäraste kalduvuste ja valmiduste kogumist arenevad kasvatuse kaudu mina-pilt, enesehinnang, väärtused, motiivid, eetilised sihid, sotsiaalsed võimed ja tegevusmudelid. Inimese bioloogilisele loomusele peab lisanduma kõlbeline ehk vaimne loomus.
Ütlus, et keegi pole vabatahtlikult paheline, ei ole õige, sest rikutud loomus on vabatahtlik — igaühe puhul teevad ju toimingud inimese selliseks, nagu ta on. Nii nagu ei saa kivist kinni haarata see, kes on selle minema visanud, ehkki see oli ta enda võimuses lendu lasta, nii oli ka ebaõiglasel ja ohjeldamatul inimesel võimalus selliseks mitte saada — seetõttu on ta seda vabatahtlikult. Kord aga paheliseks saanud, pole võimalik enam teisiti olla. Nii arutledes arvab Aristoteles, et halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui ta vannub vastupidist. Inimene on vastutav oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast. Inimene ise suunab oma käitumist sellesse või teise moraalsesse suunda. Inimene võib iseennast valida. Kui juba kord on end valinud, määrab inimene ette oma käitumise loogika
Iseloom on inimese deemon. Iga tegevus ja iga otsus muudab veidi meie mina, seda osa meist, mis teeb valikuid. Niimoodi — samm-sammult ja tegu-teolt — kujundamegi oma tõelise mina kas taeva- või põrguolendiks. Clive Lewise järgi tähendab esimene harmoonias elamist teiste ja iseendaga, kuuluda teise liiki tähendab aga hirmu, raevu ja igavest üksildust. Mida enam inimese süda paadub, seda enam on ta käitumine ära määratud varasema poolt.
Sihipärane harjutamine
Need iseloomujooned, mida me nimetame voorusteks, pole midagi muud kui harjumused, kirjutab Ameerika psühholoogia isa William James. Harjumuste kujundamine on esimene samm iseloomu kasvatamisel. Harjumuste omandamise eelduseks on arusaam, et on väärtusi, mis teatavais korduvais oludes peavad teostuma. Pideva harjutamise käigus liiguvad mööda närvivõrke korduvad signaalid, mis tugevdavad sünapse, ja nii jäädvustatakse üks või teine harjumus inimese neuronaalsesse võrgustikku. Kui harjumus muutub sissekodeerituks, vajub see teadliku kontrolli tasandilt automaatseks. Siitpeale toimetatakse sellele mõtlemata — teadvuseväliselt.
Sihipärast harjutamist uuriti kõigepealt maletajate, muusikute ja sportlaste näitel.
Ühes uuringus pidid ühe muusikaakadeemia kõige paremad viiuldajad harjutama ligikaudu 10 000 tundi, enne kui saavutasid oma oskustes kõrgeima taseme. Seevastu mitte nii kõrge taseme saavutanud viiuldajad harjutasid samal ajavahemikul umbes poole vähem tunde. Need arvud annavad meile aimu sellest, et oma ala parimad harjutavad mitte kümme tundi, mitte sada tundi, vaid tuhandeid ja tuhandeid sihipäraseid harjutamistunde (deliberate practice). Kõigepealt püstitavad nad eesmärgi, mis vajab eneseületust, ning keskenduvad vaid ühele kitsale küljele oma üldisest sooritusest. Nad ei harjuta seda, mida nad juba oskavad, vaid püüavad parandada oma nõrku külgi. Neid huvitab, mida nad valesti teevad. Väga tähtis on vahetu tagaside ja selle analüüsimine. Nad harjutavad niikaua, kuni „ teadlikust oskamatusest saab alateadlik pädevus”. Vaid siis näeb tipptasemel sooritus nii pingevaba välja. Ometi nõuab harjutamine väga suurt pingutust. Ja mitte ainult sportlaste jaoks pole puhkus ja taastumine ilmselgelt vajalikud — ka vaimne pingutus teeb sihipärase harjutamise ülimalt kurnavaks. Aju areneb kõige võimsamalt siis, kui puutub kokku sellega, mis nõuab pingutust. Mõistame seda hästi, kui jutt käib spordist: ilma järjepideva pingutuseta ei ole võimalik saada meistriks. Treeningul tuleb võimalikult sageli just põhivõtteid harjutada. Täpselt sama nõuab intellektuaalne areng. Aju sees toimub lakkamatu neuronite võitlus. Kasutamata neuronid elimineeritakse, võitjad jäävad ellu ja kui neid kasutatakse sageli, moodustub nende ümber valgest koest isolatsioonikiht, mis signaaliedastuse kiirust aina tõstab. Teismeeas võib tulemuseks olla hüppeline intellektuaalne areng, umbes nagu toimub tohutu kehaline kasvuspurt. Aju areng on sõltuv kasutamisest: sa kas kasutad seda või kaotad selle. Laste ajusid kujundavad tegevused, mida nad teevad aeglaselt ja korduvalt. Aju muutub sarnase mustriga korduvatele kogemustele reageerides: mida enam sa midagi kordad, seda enam see sisse sööbib. Me peame varuma kannatlikkust neid kordusi jätkata.
Enesekontrollioskus ja tahtejõud
Enesekontroll tähendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet ning oma tegude läbimõtlemist.
Roy Baumeistri ja tema kolleegide eksperimendid tõestasid esmakordselt tahtejõu kui enesekontrolli olemasolu. Terminit tahtejõud hakati kasutama rahvaliku arusaama tõttu, et siin on mängus mingi energia, nagu aurujõud. Baumeisteri laboris hakati seda energiaallikat teadusliku süstemaatilisusega otsima. Enesekontrolli pole vaja mitte niivõrd päästerõngaks hädaolukordades, kuivõrd tõhusate harjumuste ja rutiinide kujundamiseks oma elus. Paljude uurimistulemuste üldistusena selgus, et kõrge enesekontrolliga inimesed paistavad silma käitumise poolest, mis toimub automaatselt.
Paljude erinevate eksperimentide tähelepanuväärivaks tulemuseks oli aga avastus, et enesekontrolli treenimine ühes valdkonnas annab häid tulemusi ka kõigis teistes eluvaldkondades, kuigi keskenduti ühele eesmärgile korraga.
Huvide avastamine
Huve ei avastata enesevaatluse käigus, vaid suhtlemisel välismaailmaga. Ilma katsetamata ei ole võimalik teada saada, millised huvid on püsivad ja millised mitte. On oluline, et huvi tärkamisele järgneksid uued kokkupuuted, mis tähelepanu ikka uuesti ja uuesti köidaksid.
Oluline on ka positiivne tagasiside ning julgustav toetus õpetajate ja lapsevanemate poolt.
Inimesed, kelle töö sobitub nende sisemiste kalduvustega, on elus õnnelikumad. Ka oma tööga on nad mitu korda rohkem rahul. Sellisele järeldusele jõuti rohkem kui 100 ameti esindajaid hõlmanud uuringu koondandmete metaanalüüsi käigus. Tudengid, kelle isiklikud huvid langesid kokku nende põhierialaga, said paremaid hindeid ja jätsid väiksema tõenäosusega kooli pooleli.
On tehtud väga palju uuringuid, mis tõestavad, et harrastustega tegelevad lapsed saavutavad paremaid tulemusi pea iga mõeldava mõõdupuu järgi. Neil on paremad hinded, neil on parem enesehinnang, nad satuvad väiksema tõenäosusega pahandustesse. Aktiivsem harrastustega tegelemine prognoosib paremaid tulemusi igas eluvaldkonnas. Harrastused pakuvad võimalust harjutada pikaajaliste eesmärkide saavutamist ning seeläbi arendada kirglikkust ja visadust. Kui teismeline ütleb endale — see on liiga raske, annan alla — siis ei koge ta rahulolu, mis kaasneb enda ületamisega. Ta siseneb negatiivsesse mõjuringi, mis süvendab temas kalduvust alla anda. Ikka ja jälle alla andes ei saa ta siseneda positiivsesse mõjuringi, mis tähendaks pingutamist, edusamme ja kasvavat enesekindlust. Seda peab õppima, see ei tule iseenesest.
Kaotatud unetund
Uuringud näitavad, et alates algkoolist kuni keskkkooli lõpuni magavad lapsed ööpäevas tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Isegi lasteaialapsed magavad keskmiselt pool tundi vähem kui vanasti. Lõpuklassi jõudmise ajaks magatakse igal ööl keskmiselt vaid 6,5 tundi ja 8- tunnilist und saab vaid 5% lõpuklassi õpilastest. Kuigi unevõlg mõjutab kõiki lapsi, on eriti tugeva löögi all teismelised, sest nende uneprobleemid võivad põhjustada ajustruktuuris püsivaid muutusi. See tähendab kahjustusi, mida pole võimalik pohmelli kombel välja magada. On koguni võimalik, et paljud teismeeale iseloomulikud tunnused — tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud — on tegelikult vaid kroonilise unevaeguse sümptomid. Kuna inimese suur osa aju arengust toimub uneajal, avaldab kaotatud unetund lastele ja noortele niisugust mõju, mida täiskasvanud lihtsalt ei koge.
Puberteedi ajal toimub ööpäevases süsteemis, niinimetatud bioloogilises kellas “faasinihe”, mis hoiab noorukeid kauem üleval. Eelteismelistel ja täiskasvanutel hakkab aju siis, kui väljas pimedaks läheb, tootma melatoniini, mis teeb nad uniseks. Ent nooruki ajus ei vallandu melatoniin veel järgneva poolteise tunni jooksul. Isegi kui nad kell 10 õhtul voodisse lähevad, lamavad nad ärkvel ja põrnitsevad lage.
Unevaegus nõrgestab organismi võimet vereringest glükoosi ekstraheerida. Sellest peamisest energiavoost ilmajäetuna kannatab üks ajuosa teisest rohkem — nimelt ajukoore eesmine osa, mis vastutab niinimetatud täidesaatmisfunktsioonide eest. Nende hulka kuulub mõtete orkestreerimine eesmärgile jõudmiseks, tulemuste prognoosimine ja tegevuste eesmärkide tajumine. Väsinud inimesel on raske oma impulsse kontrollida ja nende abstraktsed eesmärgid nagu õppimine jäävad meelelahutuslikumate tegevuste seas tagaplaanile. Väsinud aju on püsimatu ja kiilub kinni valesse vastusesse. Suutmata välja pakkuda loovamat lahendust, pöördutakse vale vastuse juurde tagasi, kuigi inimene juba teab, et see on ekslik.
Aju tasukeskus
Inimese keskajus paikneb nn tasukeskus, kus asub ventraalne regmentaalne ala (VTA), mis aktiveerub dopamiini mõjul iga kord, kui peame midagi põnevaks, huvitavaks või meeldivaks. Teismeliste aju ei suuda tunda mõnu niisuguste asjade tegemisest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. Galvani eksperimendis lasti lastel, teismelistel ja täiskasvanutel MRT-ajuskanneri sees piraatvideomängu mängida nii, et iga eduka tegevusega võitsid nad veidi kulda — ekraanil välgatas kas üksik kuldmünt, väike mündivirn või suur kuhi kuldmünte.
Väikestes lastes tekitas igasugune premeerimine põnevust. Nende aju tasukeskus aktiveerus ühepalju võidetud kulla kogusest olenemata. Täiskasvanute tasukeskus lõi helenduma vastavalt tasu suurusele: üks münt — väike mõnureaktsioon, suur kuhi — suur mõnureaktsioon.
Teismeliste aju tasukeskus väikese või keskmise preemia peale ei aktiveerunud — nende VTA aktiivsus langes koguni allapoole, nagu oleksid nad rusutud. Ainult suure kullahunniku peale lõi tasukeskus võimsalt helendama, signaliseerides suuremat aktiivsust kui lastel ja täiskasvanutel eales tekkis. Galvan märkis, et teismelise aju reaktsioonikõver on põhimõtteliselt samasugune nagu pikaajalisel mõnuainete tarvitajal. Nende tasukeskust väikesed doosid enam ei stimuleeri — nad vajavad naudingu saamiseks suurt annust.
Samal hetkel, kui teismelised kogesid emotsionaalselt laetud põnevust, vähenes nende aju võime riski hinnata ja tagajärgi ette näha. Abstraktsetes olukordades suudavad teismelised riske hinnata samahästi kui täiskasvanud, kuid reaalsetes elusituatsioonides trumpab tasukeskus selle ratsionaalse ajuosa üle.
Millest veel?
Värskete teadusuuringute abil on võimalik arutleda erinevate kasvatusküsimuste üle. Näiteks: miks pole kiitmine alati hea? Millal saab meelepahast pikaajaline vimm? Kellest saab kamba juht? Mis on ajaaken? Kuidas mõjub internet aju tööle? Mis on õpitud töökus? jms. Huviline leiab need äsjailmunud raamatust „Pöörane teismeline”.
Raamatu autor Maie Tuulik on pedagoogikateaduste doktor, kes kirjutab eetika ja iseloomukasvatuse teemadel.
