Särtsakas tulekera ja vaikne nokitseja

Üks su lastest on energiapomm, kes elab välja iga oma emotsiooni, teine aga vaikne introvert, kes tahaks pigem üksi nokitseda. Aktivist muudkui sikutab vaiksemat õde või venda endaga koos tegutsema, too ei võta vedu. Mida teed sina?

Kahene Hugo istub maha, võtab vagunid, nuputab hetke, siis kinnitab neile taha ratastega krokodilli ja patareidega veduri, mis nüüd vaguneid mööda tuba ringi lükkab. Poiss viskab end kõhuli ja naudib üksisilmi oma leiutist – tõeline Thomas Alva Edison! Niimoodi võiks Hugo jälgida tund aega jutti, kui mitte neljane Emma ei jookseks kohe venna juurde muu plaaniga – talle tundub, et hoopis lahedam oleks nüüd mängida tema lemmiklelu poniga. Tüdruk üritab poni Hugole nina alla toppida, aga poissi ei huvita see karvavõrdki. Emmale see muidugi ei meeldi ja lähebki kismaks. “Hugo, tule mängima!” hõikab ta. Hugo ei tee väljagi, mispeale jookseb Emma hädakisaga ema juurde: “Miks Hugo ei taha minuga mängida?” Ema püüab seletada, et poiss tahab lihtsalt natuke omaette tegutseda. Aga tüdrukut see ei rahulda. Ja nii kasutab ta juba ekstreemsemaid võtteid, haarab vennal jalust ja üritab teda enda mängu sikutada. Nüüd kasvab juba Hugo hädakisa kõrgustesse. Asi kulmineerub sellega, et Emma tirib jõuga vennalt ära vagunid, mispeale hakkab see valjuhäälselt nutma. Enam-vähem sama stsenaarium kordub ema ja isa silme all pea iga päev.

“No mida sa teed, kui üks lastest tahab vaikselt omaette mängida ja siis tuleb õde, kes üritab teda iga hinna eest koos endaga toa-koridori-köögi ringile jooksma meelitada?” küsib tartlanna ­Diana Ojamaa (39), elavaloomulise Emma (4) ja omaette tegutseda armastava Hugo (1 a 11 kuud) ema. “Ainus, mis ma neil hetkedel teha saan, on leida Emmale mõni muu tegevus. Näiteks kutsun ta laua taha joonistama. Natuke aega on siis hooletu, aga mõne aja pärast on tal jälle vaja minna Hugot torkima, et poiss ikka temaga mängiks.”

Kodus laps kui äravahetatud

Diana sõnul on tütar kõva korraldaja ja hästi domineeriv. “Ilmselt lööb siin välja tema Jäära tähtkuju. Ta teab alati täpselt, mida ta tahab ja milline peab olema õige mäng,” räägib Diana. Nendel hetkedel, kui Emmal peaks õnnestuma Hugo lõpuks siiski endaga kaasata, lõpeb see mäng üsna kiirelt, sest Hugo rahulik ja mõtlik mängustiil ei ühti Emma fantaasiapildiga õigest mängust. Mängimine Emma moodi koosneb ema sõnul enamasti tütre käsklustest: “Hugo, tule siia! Hugo, tee nüüd seda! Hugo, miks sa teed niimoodi?” Ja lõpeb kõik Emma ­tõdemusega, et Hugo ei oskavat üldse mängida.

Et anda vaikseloomulisele Hugole veidigi omaette olemise võimalust, läheb Diana sageli emma-kumma lapsega jalutama või siis saadab poisi koos isaga õue meestetöid tegema, et ta ei peaks tundma pidevat õepoolset survet. Lisaks annab ta lastele ükshaaval lasteaiavabu päevi, et mõlemad saaksid piisavalt ema tähelepanu. Sest kui kõik on korraga kodus, kipub Emma kogu tähelepanu endale nõudma. “Kui Hugol tuleb tahtmine mulle sülle ronida, tuleb kohe Emma. Ja muidugi ka teistpidi. Ja siis läheb kaklemiseks, kumb saab kummale poole istuda,” räägib Diana.

Lasteaeda jäi Emma juba esimesel päeval hea meelega, isegi lehvitas emale: “Hakka nüüd minema, mis sa siin passid!”. Ent Hugole lasteaias eriti ei meeldi, pigem on ta lihtsalt leppinud, et olgu, käime seal siis ära. “Lasteaias olles pole ta kuigi seltskondlik – pigem paneb omaette puslesid kokku, kui et tegutseb koos teistega. Või siis mängib üksinda autodega.”

Emma on aga lasteaias hoopis teisest puust tüdruk kui kodus. “Seal olevat ta tõeline ingel – vaoshoitud, ei torma, mängib ilusti ja nõuab kõigilt korda,” kirjeldab Diana ja arvab, et ju tahab tütar pärast lasteaiapäeva ennast kodus lõdvaks lasta. “Siis ta jooksebki toast tuppa, öeldes, et jalad tahavad joosta.”

Lasteaias on Emmal üks hea sõber, kellega nad koos hommikust õhtuni mängivad. “Ei olevat neil omavahel mingit kamandamist, pigem ajavad ühist rida. Tundub, et see domineerimine lööbki välja rohkem kodus, lähedaste ringis,” arvab ema.

Oma lapsepõlv aitab mõista

Dianal oleks oma laste erinevustega ilmselt raskem leppida ja sobivat lähenemisviisi leida, kui kõik see poleks talle tuttav enda lapse­põlvest. Ka ta ise oli lapsena kui tulesäde, muudkui genereeris uusi ideid ja viis need sama kiirelt ellu. “No Emma on ju täpselt sinusse, aga tema liigutused on veel kaks korda kiiremad ja sammud tõtakamad, kui sinul olid,” ütles talle hiljuti üks sugulane, kes mäletab hästi, kuidas Diana lapsena oma kahe noorema venna elu pea peale pööras.

“Ma muudkui korraldasin ega lasknud neil kuidagi niisama olla. Noorem vend nuttis mu pärast ikka päris palju,” tõdeb ta. Diana mäletab sedagi, kuidas teda ajas lapsena närvi, kui vennad tema heade ideedega kuidagi kaasa ei tulnud. “Ükskord toppisin oma nelja-aastase venna nukuvankrisse, enne olin tõmmanud talle jalga sipupüksid – ta ei saanud neid enam jalast ära ega vankrist välja, et pissile minna.”