Toidukriitikute kasvav põlvkond
Vaktsineerimis- ja uneteemade kõrval kütab kirgi veel üks – laste salongikõlbulikkus söögikohtades, eriti neis peenemais. Mari Roonemaa käis lastega restoranis Bordoo, et näha, kuidas nad gurmeepaigas hakkama saavad.
Meie pere on poja Villemi (5) ja tütre Lindaga (peagi 3) juba maast madalast väljas söömas käinud. Päris udupeent kohta oleme aga külastanud vaid korra ja õigupoolest see kord ei loe, sest Linda oli siis imikuna meeldivalt eeskujulik ning magas need paar tundi kuulekalt laua kõrval turvahällis. Kodus on meil toidutegemine hinnas, kasutame palju värsket toorainet ning köögis on lapsed alati hea meelega kaasa aitamas.
Meie lapsed on omnivoorid. Oleme jõudumööda proovinud neile tutvustada ka maailma köökide maitseid. Eeltöö oleks justkui eeskujulik, aga… ikka närib hinges kahtlus: kas enda ja kaaskodanike tundeid arvesse võttes oleks mõistlik valgete linade, hõbenõude ja täiskasvanulikult maheda jutukõminaga restorani idülli rikkuma minna? Mis siis, kui keegi tähistab seal parajasti romantiliselt pulma-aastapäeva või on lausa spetsiaalselt tahtnud lastevabasse tsooni pageda? Miks maksta restoranihinda laste kartulipudru või makaronide eest, sest igasuguse gurmee jätaksid nad arvatavasti nagunii järele?
Ent millalgi peab ju alustama ning miks katsetada tagasihoidlikult, kui on võimalik lennata kõrgelt! Tegin ettepaneku Pavel Gurjanovile, mehele, kes läheb juunis kokkade olümpiale ehk Bocuse d’Or’ile Euroopa eelvoorus Eestit esindama, et ta võõrustaks üht suuremat ja ainult lastest koosnevat laudkonda. Igapäevaselt restoranide Bordoo ja DOM peakokana töötav Pavel on ise noor isa – las ta siis aimab, mis teda tulevikus ees ootab! Lisaks oma kahele kratile, Villemile ja Lindale, kutsusin veel kolm koolieelikut: Emma-Karoliine (4), Uku (5) ja Lee (6) ning esimese klassi õpilase, juba seeniorina mõjuva Maru (7). Otsustasime, et las olla täismäng ja ühtki “hinnaalandust” lastele ei tehta. Toidud on Bordoo tavamenüüst ja toolid tavamõõdus, orienteeruda tuleb nugade-kahvlite süsteemis, ringijooksmine on keelatud ja detsibell olgu täiskasvanulikult kõrvasõbralik.
Mida toitu oodates rääkida?
Pean tunnistama, et kõike eelnimetatut arvestades ootan lastekarjalt märksa jõulisemat esinemist. Võistukisendamise asemel võtavad nad vaikselt ja viisakalt kohad sisse ning jäävad taltsalt ootama. Kui saabub pika kokamütsiga Pavel (kelle järgmise žürii mediaanvanus on ilmselt 50 aastat vanem ja koosneb maailmanimega tippkokkadest), ütlevad kõik kooris: tere! Isegi Eesti Etiketi Ema, kadunud Maaja Kallast kiidaks.
Mind paneb imestama, et ehkki eelrooga on juba tükk aega oodatud, on endiselt laua taga vaikne. Ootavad. Small talki lapsed õnneks või kahjuks veel harrastada ei oska. Uurin, kas nad kõik on varem restoranides käinud. “Jaa, aga mitte sellistes,” teatab Emma-Karoliine.
Püüan vestlust algatada: “No ei tea, mis jutte suured inimesed omavahel restoranis räägivad...”
“Mitte midagi pole rääkida,” ilmutab seitsmene Maru nihilistlikke arusaamu.
Villem märgib manitsevalt, et väike õde Linda ei tohiks korraga nii palju saia süüa, sest eelroog pole ju tulnud ja mis veel tähtsam – keegi pole head isu soovinud.
Just nagu tellimise peale saabub Pavel eelroaga, milleks on kolmest kalast (soola- ja suitsulõhest ning soolatud tursast) mosaiik, kõrval keedukartul, marineeritud kurk, kodune majonees ja toorjuustukreem. “Ja siia kõrvale pakun teile kurgijäätist, sest olin kuulnud, et teile teile maitseb,” sõnab ta. Lastelt oodatud positiivset reaktsiooni ei tule. “Soolase toidu kõrvale jäätis?” kahtlevad väikesed konservatiivid.