Marilin: Olin üks õnnelikke, kel kulges beebiootus väga hästi. Kuna mind ei vaevanud iiveldushood, seljavalud ega muud mured, sain rasedust nautida – minu jaoks oli see tõesti ilus aeg.

Rainer: Kuna meie perekonna ja sõprade ringis oli juhtumisi beebibuum, saime hästi palju nõu ja abi teistelt, lisaks riideid, vankri ja muud tarvilikku.

Kuidas sünnitus läks?

Marilin: Novembris on tavaliselt üsna sompus ilmad. Leppisin kõhubeebiga varakult kokku, et haiglasse sõidame siis, kui maa on valge. Kui Rainer 22. novembri lumesajusel õhtul mind lillekimbuga üllatas, tundsin hinges, et kõik on täiuslik ja pojake võib tulla. Kell kolm öösel jõudsimegi Pelgulinna haiglasse ja hommikul kell 7.12 vaatas meile otsa maailma kõige ilusam laps. Ma ei saa öelda, et sünnitus oli lihtne, kuid kõik käis kiirelt. Tahan veel kord tänada ämmaemandat Heli Rannut, kelle abi oli hindamatu.

Milline oli isa roll sünnituse juures?

Marilin: Ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et Rainerit sel tähtsal hetkel mu kõrval poleks olnud. Ainuüksi tema kohalolek annab palju jõudu ja tuge.

Rainer: Loomulikult olin juures ja toetasin Marilini. See on ikka müstiliselt vägev, milleks õrnem sugu võimeline on. Tunnustan siiralt ja südamest kõiki emasid!

Kuidas elu alguses pärast poja sündi välja nägi?

Rainer: Kuna poiss otsustas meie juurde tulla varahommikul, oli terve päev külastajatega sujuvalt kaetud. Õhtu lõpuks olid meie toas vist kõik selle korruse vaasid, ruum lõhnas nagu lillepoes. Õitemeri näitas ilmekalt, et Konradit ootasid pikisilmi ka kõik me lähedased.

Marilin: Mähkmete vahetamine, söömine, magamine – kõik kulges beebi taktikepi järgi. Kuna vajasin esimesel päeval ise palju abi, jäid Konradi pesemine, kaalumine ja muud protseduurid Raineri kanda. Ta tuli kõigega ideaalselt toime. Taastusime paar päeva rahulikult peretoas ja õppisime oma lapsukest tundma. Kuigi olin tohutult väsinud, ei saanud pojalt hetkekski silmi ära, võisin seda tudivat pampu vaadata tunde.

Milline on praegu teie argipäev?

Marilin: Konradil on välja kujunenud kindel unerežiim. Hommikune äratus on meie peres nüüd kell 7, ööunne panen poisi 19–20 ajal, olenevalt tema haigutuse suurusest. Sinna vahepeale jäävad paar korda nädalas võimlemistund ja massaaž.

Rainer: Vankriga jalutamine on kujunenud selgelt minu erialaks. Pikemad käigud Nõmme tänavatel kestavad üle kolme tunni, kilomeetreid koguneb üle paarikümne. Kui töögraafik vähegi võimaldab, on pühapäevad meie peres ikka pannkoogipäevad.

Mis on beebimajanduses kõige ­raskem olnud?

Marilin: Loomulikult magamatus. Kuna Konrad kahjuks supermagajate klubisse ei kuulu, tuleb mul mitu korda öösel ärgata. Poissi ennast ei näi selline une hakkimine häirivat, sest tema suudab ka hommikul kell neli mulle laia naeratuse kinkida. Kui emad saaksid öösel end segamatult välja puhata, ei räägiks vist keegi, et beebiga on raske. Eks emmed oma laste naeratuste najal toimetagi edasi, nõnda ka mina.

Mis on kõige üllatavam ol

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid