Loe koos lapsega| Muusikaurmel Biidik
Täna jutustan ma sulle, miks nii on ja kes see siis ikkagi ema duši all ja isa autoroolis laulma ajab.
Selleks on loomulikult Biidik. Biidik sündis kunagi ammu-ammu, kui inimesed ei elanud veel suurtes linnades, vaid koobastes ja puude otsa ehitatud onnides. Jah, kujutad sa ette, inimesed elasid koobastes. Neid nimetati ürginimesteks. Ühel õhtul, kui üks ürginimeste hõim oli lõkke äärde kogunenud, polnud neil midagi süüa, sest jahipidamine ei õnnestunud ja kõik olid väga kurvad.
Mõni hetk hiljem aga astus nende lõkkeplatsi juurde teine ürginimeste hõim, kes olid märganud nende õnnetut olekut ja tõid neile õhtusöögiks süüa. Selle peale otsustas suurest heatujust ja tänust pakatav mees maast puupulga võtta ja sellega vastu lõkke ääres olevat pingule tõmmatud loomanahka lüüa. Sealt kostus põmm-põmm! “Põmm-põmm,” hüüdsid kõik inimesed lõkke ääres kaasa. Seepeale hakkas mees aina kiiremini ja kiiremini trummeldama ning just siis, kui trummipõrin oli väga valjuks läinud, sündiski muusikaurmel Biidik. Kõigil oli nii hea tuju, et hüpati püsti, löödi käsi kokku ja hakati ümber lõkke tantsu lööma.
Biidik nägi üsna kentsakas välja, sest ta kehaks oli trummikujuline kõht ja käteks trummipulgad. Kübaraks aga metallist taldrik, mis nägi välja justkui sombreero.
Biidikule meeldisid lõkke ümber kogunenud lõbusad inimesed väga ja ta otsustas nendega koos elama hakata. Kuna inimestel on kõrvades trumminahad, valis Biidik oma elupaigaks loomulikult välja just inimeste kõrvad. Sellest hetkest edasi hakkas Biidiku abiga muusika edasi arenema, saades algul lauludeks ja tantsudeks ning hiljem lausa keerulisteks sümfooniateks ja ballettideks.
Kaugel Brasiiliamaal korraldab Biidik näiteks suuri sambakarnevale, kus sajad tuhanded inimesed tänavatel trumme põristavad ja papagoi moodi värviliste sulgedega ehituna pöörast tantsu keerutavad. Eestis on Biidiku suuremad teod kahtlemata laulu- ja tantsupeod, mille poolest eestlased on maailmakuulsad. Aga laulupeost ehk veelgi erilisem on revolutsioon, mille Biidik Eestis 20. sajandi lõpus korraldas – ja mida kutsuti “laulvaks revolutsiooniks”.
Tänu urmelite telepordimasinale jõuab Biidik paljudesse kohtadesse korraga ja suudab korraga olla mitmes eri kohas. Vaatamata sellele, et ta on väga paljudes kohtades, ei ole teda peaaegu mitte kunagi näha, tema kohalolekut on hoopis tunda ja kuulda, sest iga kord, kui sul tekib isu tantsida või laulda, on Biidik kohe platsis. Ta laulab, põristab trummi ja mängib kõikvõimalikke pille.
Kui sul on kodus mõni noodivihik, siis võid teinekord seda luubiga lähemalt uurida. Vahel, kui Biidik käib värskelt kirjutatud noote uudistamas, jätab ta ridade vahele oma pisikesed jäljed. Sellepärast meeldib inimestele ka näiteks duši all laulda, sest jalad tindiseks teinud Biidik tahab neid kuuma vee all puhtaks pesta, ja kui Biidik juba kõrvas istub, siis tundub ka vee voolamise hääl kõige kaasahaaravama meloodiana ning piisad langevad vannipõhja trummisoolodena.
Päeval on Biidik väga aktiivne ja kuna ta ise pidevalt muusikat loob ning inimesi tantsima ja laulma ajab, meeldib talle kuulata ka vaikust ja looduse hääli. Niipea, kui Biidikul tekib vaba hetk, läheb ta metsa, istub samblale maha ning lihtsalt kuulab, kuidas puude lehed sahisevad ja taimed kasvavad.
Öösel Biidik magab, sest kogu see päevane laulmine ja tantsuvihtumine on väga väsitav. Ilmselt oled isegi tähele pannud, kuidas sa õhtuks väga ära väsid, ja ei olegi seda laulu- või tantsuisu enam – see on sellepärast, et Biidik on juba magama heitnud. Kui ta sellele vaatamata siiski uuesti üles ajada ja muusikat tegema sundida, on ta üsna pahuras tujus. Kui tuju on halb, siis mine magama ja puhka ennast hästi välja.
Hommikul on Biidik puhanud ja heatujuline ja sama juhtub ka sinuga. Siis saate jälle koos laulda, tantsida ja muusikast rõõmu tunda.
Osa muusikavõlurid suudavad siiski Biidiku ka öösel heatujulisena kohale kutsuda – neid nimetatakse DJ-deks ja bändideks ning nad mängivad kontsertidel inimestele nende lemmikmuusikat, siis saavad inimesed tantsida ja kõigil on hea tuju.
