Psühhoterapeut kinnitab: täiskohaga töötavate emade lastel tekivad kindlasti probleemid vaimse tervisega
Raamatu “Being There, Why Prioritizing Motherhood in the First Three Years Matters” autor selgitab Daily Mailis, et beebide kortisoolitase tõuseb lakke ja nad kogevad erakordset stressi, kui nad emadest eemal peavad olema. Naised, kes töötavad täiskohaga, näevad oma lapsi õhtuti ainult keskmiselt 90 minutit. Pole ju siis ime, et tita ärkab öösel mitu korda üles ja nõuab tähelepanu!
Ühiskonnas on levinud hoiak, et ema võib teha mis tahab ja minna tööle nii ruttu kui tahab, lapsed saavad hakkama, selgitab Komisar. Aga tegelikult ei tule imikud selle stressiga toime.
“Oma töös hakkasin järjest rohkem kokku puutuma väga väikeste lastega, kellel on vaimse tervise probleemid. See muutus juba epideemiaks — järjest rohkem tuli mudilasi, kes said diagnoosi ja ravimid peale. Hakkasin uurima, mis seda põhjustab ning leidsin seose — lapsed ei näe enam oma emasid ja see mõjutab nende psüühikat,” räägib terapeut.
Oma sõnade kinnituseks viitab ta juba alates 60ndatest aastatest tehtud uuringutele, mis kinnitavad ema ja lapse koosolemise vajadust ning on korduvalt tõestanud, et lapse stressitase väheneb ainult siis, kui ema tagasi tuleb.
“Lastehoidu ma ei kannata silmaotsaski,” tõdeb ta. “Sa viid väga väikese lapse suurde ja võõrasse seltskonda, kus ta kogeb meeletult hirmu ja stimulatsiooni — see ei ole tema loomulik ja soovitud keskkond ning lapsel tekib tohutu stress,” selgitab Komisar.
Kui sa tõesti oled sunnitud oma imikust iga päev pikalt eemal olema, soovitab Komisar kaht nippi, mis peaks vähendama päeva jooksul kogetud stressi ja traumasid.
Esiteks: kõik segajad tuleb käeulatusest eemaldada — telefonid, arvutid, televiisorid jne välja lülitada ja keskenduda ainult lapsele.
Teiseks: selle asemel, et kell kuus koju jõuda ja kaheksaks laps voodisse panna, hoia teda pikemalt üleval ja mängi temaga. Kui sa päev läbi töötad, on õhtune aeg ainus võimalus sul temaga koos olla ja talle päriselt ema olla! Tunnikesest päevas ei piisa, et laps tunneks end turvaliselt ja suudaks ja oskaks oma emotsioone reguleerida ning ennast stressi eest kaitsta.
Siinkohal tahab Komisar rõhutada, et tegelikult ei ole emad süüdi selles, et nad tööle peavad minema. Pigem on asi selles, et emadust ei hinnata ega väärtustata. Meil Eestis on õnneks väga pikk tasustatud vanemapuhkus ning oma raamatus rõhutabki autor, et tema meelest tuleks võimaldada vähemalt aastane tasustatud emapuhkus kõikidele naistele hoolimata nende sotsiaalsest taustast.
Ta on veendunud, et kui emadele antakse võimalus lapse esimesel kolmel eluaastal kodus olla, väheneb vaimsete häirete osakaal märkimisväärselt, sest lapsed kogevad vähem stressi ja rohkem hädavajalikku kindlust ja turvatunnet. “Peame hakkama mõistma ja tunnustama seda, et ema töö on väärtuslik ja vajalik. Me rõhume praegu ainult materiaalsetele väärtustele ja professionaalsele edule, kuid emarollist olulisemat rolli naisel ei ole!”
