Ei taha, ei taha, tahan!

Mida teha põnniga, kes enam ise ka ei tea, mida ta tahab või ei taha?

Pea igal kahe-kolmeaastast last kasvataval vanemal tuleb leiutada viise, kuidas mudilase pideva mittetahtmisega toime tulla nii, et vajalikud toimetused saaks siiski päeva jooksul tehtud. Alguses ajab naerma, kui kaheaastane iga pakkumise peale “ei taha!” kostab. Hiljem aga tükib pisar silma, kui ei saa seda sõnapaari enam kuidagi lapsukese suust ära!

Britta Roosileht (30) polnud enne oma esimese tütre Delisa (3) sündi ei-taha-perioodist kuulnudki ning seda enam üllatas teda, kui tüdruk juba poolteiseaastasena seda sõnaühendit iga päev üha sagedamini kasutama hakkas. “Delisa oli vaevu rääkima õppinud ja alles aru saanud, mida “ei taha” tähendab, kui korraga sai see üheks tema lemmikfraasiks.” Esimesed ei-tahad olid tüdrukul seotud toidu ja magamaminekuga. See ei pannud ema eriti imestama – ühel hetkel lapsed ikka hakkavad neile tegevustele vastu vaidlema. Mida aeg edasi, seda laiemaks kasvas aga ei-tahade ring.

“Tänaseks on Delisa jõudnud kohta, kus ta ei suuda enam ise ka otsustada, kas ta tahab või ei taha. Nii vastab ta paljudele küsimustele esimese hooga “ei taha”, misjärel mõtleb mõne sekundi ja muudab siis oma otsust,” kirjeldab Britta ja lisab, et paraku selliste kohustuste osas nagu magamaminek, sooja toidu söömine või hambapesu tütre otsus siiski usin muutuma ei ole.

Lasta lapsel ise otsustada

Kuigi Delisa käib lasteaias suure heameelega, kipub hommikune tervituslause emale siiski olema kõigepealt: “Ma ei taha lasteaeda!”. Britta teab, et lasteaeda jõudes on mittetahtmine lapsel ammu ununenud, mistõttu ta sellele tervitusele enam eriti ei reageeri. Küll aga on noor naine veendunud, et rohkete ei-tahadega sisustatud perioodi aitab üle elada see, kui lapsele pidevalt valikuvõimalusi pakkuda. “Ma olen aru saanud, et kaheaastasele meeldib, kui ta saab ise otsuseid teha. Ta tahab valida ja olla SUUR, seega püüan leida võimalusi, et laps tunneks, et saab ise oma asju otsustada. Näiteks hommikune riiete valimine on puhtalt Delisa enda teha. Tema otsustab, kas paneb kleidi või püksid ja pluusi, mina otsin juurde vaid pesu, sokid, kampsunid. Kui ma ise pakun omalt poolt midagi, mis mulle meeldiks, siis sellele on tavaliselt valmis vastus: ei taha.”

Kuigi magamamineku puhul ei saa lapsel lasta otsustada, kas ta läheb või mitte, on ema leidnud ka selles osas tõhusa taktika. “Voodisse jõuab Delisa üldiselt vastu vaidlemata – saame loetud unejutu ja lauldud unelaulu, aga mõni hetk pärast toast lahkumist tuleb ta uuesti välja ja ütleb, et ei taha magada, sest voodis on igav. Siis ma annan talle valida, kas ta läheb ise tagasi sängi või viin mina ta sinna, magama tuleb minna igal juhul, aga tal on siiski võimalus ise otsustada, kuidas ta sinnani jõuda soovib. See meetod on aidanud meil unedraamasid kergemalt üle elada,” kirjeldab Britta nende peres toimivat kompromisside kunsti.

Laps alles õpib suhtlema ja armastama

Britta sõnul ta kuigi palju lastekasvatusega seonduvaid raamatuid ei loe, vaid püüab pigem lähtuda lapsest ja enda sisetundest, samal ajal lootes, et kõik keerulised perioodid mööduvad.

“Kui lapsega suhtlemist pidevalt katsetada, anda talle võimalusi valikuteks, teha vahet siiratel tunnetel ja jonnakusel, siis on võimalik kõik keerulised perioodid suurema valuta üle elada. Lapsed jonnivadki, nad keelduvad, manipuleerivad, katsetavad piire ja püüavad meid igal moel hulluks ajada, aga ma olen praeguseks jõudnud arusaamisele, et nad ei tee seda üldse mitte paha pärast, või et meid meelega kiusata. See on nende viis õppida seda maailma tundma, õppida suhtlema, õppida reeglitest kinni pidama ja õppida armastama.”