Lugesin enne sünnitust asjakohaseid raamatuid ja käisin perekooli loengutes, kuid ikkagi oli mul tunne, et kõike seal ei räägita. Kui tahad end millekski nii suureks ette valmistada, on tähtis ka iga pisiasi. Küsisin juba sünnitanud naistelt, mis neid aitas sünnitusel?
Mai-Liis: aitas keskendumine ja positiivne mõtlemine. Mida mulle keegi ei rääkinud, oli see, et ka tavalise ehk normaalselt kulgenud sünnituse puhul võib verekaotus olla nii suur, et järgmistel päevadel püstiasendis liikuda ei tohi. Seega tuleb mehel või muul tugiisikul olla valmis selleks, et laps on pärast sünnitust tema hoole all. Mul kulus normaalse vereringe taastumiseks umbes kolm päeva.
Samuti ei teadnud ma varem, et sünnitamine ise polegi teab kui hull, aga hilisem kokkuõmblemine – vaat see on katsumus! Sünnituse saab enda jaoks kergemaks muuta keskendudes ja positiivselt mõeldes. Minu puhul töötas näiteks võte, et iga valuhoo ajal kujutasin visuaalselt ette, kuidas emakakael avaneb. Selle tulemusena avaneski see ühe tunni jooksul 3 cm.
Mai-Liis soovitab: Tulevastele sünnitajatele rõhutaksingi mõtte väge. Sünnitus on protsess, mis 110% sõltub naise mõtetest. Kui olla stressis ning eesootavale õudusega mõelda, siis võib laps sünnituse ülimalt raskeks teha. Piltlikult öeldes – ta ei taha tulla stressis ema juurde, kus ta ei saa tunda end turvaliselt.
Kaia: beebil on tohutu jõud. Läksin sünnitama nii-öelda valge lehena. Olin nädal enne seda vaadanud videot sünnitusest ja selgroogu tehtavast tuimastusest.
Kõige suurema üllatusena tuli mulle organismi iseeneslik puhastumine enne sünnitust. Kogu maos olnud söök tuli erinevaid teid pidi välja – sellist okse- ja muud maratoni pole ma enne ega pärast kogenud. Olin siis veel kodus ja omaette toimetades polnud hullu. Ent kui haiglas suure seltskonna ees oleks presside ajal hakanud ka muud tulema, oleksin end küll ebamugavalt tundnud.
Üllatuslik oli ka esimene imetamine. Tütar haakis end nagu iminapaga mu rinna külge ja imes tohutu jõuga. Raske oli mõista, kuidas nii pisikesel olendil saab nii palju jõudu olla.
Kui voodist üles tõusin, läksid mu silmad suureks pükste peal lotendavat kõhtu nähes. Õnneks kadus see paari päevaga.
Kaia soovitab: Sünnitama minnes võiks kaasa võtta mugavad ja lahedad riided, et haigla hügieenisidemed ära mahuksid. Veel parem on sidemed ise kaasa võtta, ja võimalikult suured.
Mehe kaasavõtmise osas tuleb lähtuda sisetundest. Kui on rahulik ja toetav mees, siis on temast palju abi. Vastasel juhul võiks aga mehe koju unustada, sest tema rahustamiseks sünnitajal aega ei jää.
Anneli: valuvaigisti õigel ajal. Ma polnud platsenta sündimisest midagi kuulnud ja polnud selleks ka valmis. Tundsin pärast lapse sündi, et olen suure töö ära teinud – paluks mind mitte enam piinata! Siis aga anti teada, et pean uuesti ponnistama hakkama. Teisel sünnitusel olin selleks juba valmis ning polnudki hullu.
Esimesel sünnitusel ei teadnud ma ka, et valuvaigistit tuleb piisavalt vara küsida. Selleks ajaks, kui valud väljakannatamatuks muutusid, olin ma oma sooviga juba hiljaks jäänud. Epiduraali tehakse vaid emaka teatud avatuse astmes. Mu hiljuti sünnitanud õde hilines ka selle küsimisega.
Anneli soovitab: Haiglasse tasub kaasa võtta šokolaadi või kommi ning joomiseks terve rasedusaja välditud kokakoolat. Need annavad jõudu ja energiat!
Riina: epiduraali kõrvalmõjud. Mulle tuli üllatusena, et iga kahe tunni tagant tehakse KTG (sünnitaja külge kinnitatakse aparaat, mis registreerib loote südamelöögid ja emaka kokkutõmbed; nii hinnatakse lapse seisundit). Kuna sel ajal peab olema pikali, häiris see päris tugevalt. Seda enam, et pidin KTG jaoks vannist välja tulema. Oleksin ma teadnud, et KTG-d tehakse iga kahe tunni tagant, oleksin ma sellest keeldunud.
Mulle küll mainiti, et pärast epiduraali mõju lahtumist tulevad valud taas, aga keegi ei öelnud, et need nii tugevad on. Väga raske oli sünnitegevusse uuesti sisse elada.
Samuti ei teadnud ma epiduraali võimalikest kõrvalnähtudest, nagu kusepidamatus ja valud. Pärast sünnitust ei saanud ma kaks-kolm nädalat seista, ka istumine oli väga vaevaline. Juba enne sünnitust ei tahtnud ma epiduraali, aga teadnuks ma, mis mind ees ootab, poleks ma lasknud arstil end ära rääkida.
Riina soovitab: Võta sünnitusele kaasa inimene, kes toetab sinu otsuseid ja tunneb täielikult su vajadusi. Edasta ämmaemandale sünnitusplaan kirjalikult, et toimitaks sinu soovide järgi. Ära lase end sünnitusel ümber veenda. Usalda iseennast ja oma last!
Karin: valud pärast sünnitust. Suurim ootamatus oli hilisem valu. Olin arvanud, et pärast sünnitust tulevad need õnnelikud kaadrid mähkmereklaamist, mil laps ja ema naudivad teineteise seltsi. Aga emaka kokkutõmbamise valud koos õmblustest, kõhukinnisusest ja hemorroididest tingitud vaevustega tegid mu olemise üsna talumatuks. WC-s käimine oli täielik piin! Ja keegi ei öelnud ka, mida valu vähendamiseks ette võtta. Avastasin omal käel, et abi oli jooksvast veest – veetsin pea terve esimese sünnitusjärgse päeva duši all.
Karin soovitab: Sünnitusmajja võta kaasa ploomimahla või musti ploome, mis aitavad kõhukinnisuse vastu, või Duphalaci, mida võib rinnaga toitmise ajal kasutada. Ka raviküünlad aitavad. Ja kuigi valude tõttu WC-sse ei kipu, käi seal ikkagi, sest esimestel sünnitusjärgsetel päevadel ei pruugi pissihäda tunda ja õnnetus on kerge tulema.
Siret: kapsalehed aitavad. Esimest last oodates käisin hoolega perekooli loengutes, kus näidati kauneid videoid rinnaga toitmisest ja räägiti sellest kui ülimast õndsusest. Tegelikkuses oli imetamise algus minu jaoks õudusunenägu. Keegi polnud maininud suurt põletikuohtu või nibude veritsust, mis rinnaga toitmise piinaks muudab. Oleks ma kohe kapsalehtedest teadnud!
Siret soovitab: Nõuanne teistele olekski hakata kapsalehti rindade ümber mässima võimalikult vara. Vahetada tuleks neid siis, kui lehed on närtsinud. Lõhenevate rinnanibude vastu aitab, kui neid piimaga määrida ning õhu käes hoida. Meil oli abi ka Bepantheni salvist. Nibukaitsmedki võiks igaks juhuks varuks olla.
Soovitan äsjasünnitanud emal olla oma tervise suhtes väga tähelepanelik, hoiduda külmetamisest ja tuuletõmbusest. Rinnapõletik on raske haigus, mis kulgeb kõrge palavikuga – selle põdemise ajal on väga raske vastsündinu eest hoolitseda.
Annely: Öised ärkamised. Võib tunduda veider, aga enne emaks saamist ei teadnud ma, et pean hakkama öösiti üleval olema. Söömine ja mähkmete vahetamine käib ju alguses väikeste vahedega. Teise üllatusena tuli piimapais – ärkasin ühel hetkel piimaloigus, rinnad olid justkui täis puhutud ja muudkui jooksid. Ootasin pikisilmi, millal laps ärkab, et ta rinna ometi tühjaks imeks. Samas oli see naljakas ka, kui duši all rindadest piima purskama hakkas.
Annely soovitab: Nendel naistel, kellele tehakse epiduraaltuimastus, soovitan kindlasti enne süsti WC-s käia. Sest kui keha on tuim, siis ei saa ka pissida. Põis lihtsalt paisub ülisuureks ja hakkab sünnitust segama. Õde küll pistab kateetri kuseteedesse ja laseb uriini välja, aga see võib tunduda piinlik.
Teiseks tasub haiglasse minnes kotti pista Bepantheni salvi. Hakkasin seda kohe rindadele määrima ja midagi hullu ei juhtunud, samas kui teised naised nuttes imetasid. Kuigi haigla personal tõi neile sedasama salvi, oleks kaval see siiski ise kaasa võtta.
Marcela: järgi instinkte! Olin hästi informeeritud sünnituse tehnilisest poolest, aga millest ma teadlik polnud, on naises peituv tohutu jõud. Meedikud, tugiisik ja tehnoloogia teevad ära sünnituse väikseima osa. Naise enda instinktid juhivad õigeid asju õigel ajal tegema. Sünnituse juures aitas mind enim mehe kõrvalolek, jalutamine või lihtsalt jalgel olemine ka valude ajal ning lapse pea väljatuleku nägemine peegli abil, mis andis mulle tohutu energiasüsti. Neid kolme asja polnud mulle keegi maininud.
Marcela soovitab: Naine ei pea kogu aeg pressima. Kuulake ämmaemandat, kes ütleb, millal suruda ja millal lihtsalt sügavalt hingata. See võib olla päris raske, sest tunne, et laps on kohe-kohe tulemas, suurendab soovi asjaga ühele poole saada veelgi. Et mitte ennast puruks pressida ja pärast kõvasti õmmeldud saada, ei tohiks aga beebi liiga kiiresti sündida.
TEADMISED ANNAVAD NAISELE ENESEKINDLUSE
Irena Bartels, Tallinna Keskhaigla naistekliiniku sünnitusosakonna vanemämmaemand
Kardiotokograafia (KTG). KTG näol on tegu emaka kokkutõmmete ja loote südametoonide üheaegse registreerimisega sünnitustegevuse jooksul.
Emakakael avaneb sünnitusel keskmiselt 1 cm tunnis, samal ajal liigub beebi sünnitusteedes edasi. Sünnitustegevuse aktiivses faasis on KTG eesmärk välja selgitada, kuidas beebi ennast kõhus tunneb; seda tehakse siis iga kahe tunni järel. Kui aga looteveed on juba puhkenud ning need olid rohelised, võetakse protseduur vajadusel ette ka tihemini.
KTG tegemise ajal ei pea naine olema tingimata pikali. Sellisel juhul võib ämmaemandale öelda, et mul on ebamugav. KTG-d saab teha peaaegu igas asendis. Probleemid võivad tekkida vaid püsti seistes, sest andurid vajuvad suure kõhu pealt maha.
Vees ei soovitata sünnitajal olla järjest üle kahe tunni. Kirjanduse andmetel võib vannis veeta korraga 2 tundi ning seejärel tuleb olla 0,5–1 tund väljas, mille jooksul jõuab ära teha ka KTG.
Valuvaigistite kasutamine sünnitusel. Valuvaigistid jaotatakse laias laastus meditsiinilisteks ja mittemeditsiinilisteks. Enamasti alustataksegi mittemeditsiinilistest, milleks on liikumine, massaaž, dušš, vann jne. Kui naine enam nendest abi ei saa, siis tulevad meditsiinilised vahendid: süstid, küünlad, epiduraalanalgeesia. Viimast pakutakse alles teiste järel, kui naine ise seda varem küsinud pole.
Meditsiinilisi valuvaigisteid ei saa me sünnitajale iga küsimise peale pakkuda. Ravimeid ei tohi üle manustada, kuna need jõuavad suuremal või väiksemal määral beebini.
Epiduraalanalgeesiat teeb anestesioloog ja selle mõte on valutustada emakakaela avanemist. Beebi pea allalaskumise valu see üldjuhul ära ei võta. Nii on sünnitajad, kes on tänu epiduraalile emakakaela avanemise perioodis ennast hästi tundnud, sageli üllatunud – miks hiljem, kui beebi pea alla laskuma hakkab, valu nii tugev on?
Niisugust valutustamisviisi soovitatakse sünnitajatele, kellel on sünnitustegevus olnud regulaarne juba mitmeid tunde, kuid emakakael ei avane või avaneb väga aeglaselt. Sellega soovitakse naisele vaid head: püütakse talle puhkust anda. Eesmärgiks pole iga hinna eest meditsiiniliselt sekkuda.
Sünnitusjärgne periood. See on tõesti periood, millest naised väga vähe teavad. Pärast lapse sündi mõtleb peaaegu iga sünnitaja, et nüüd lõpuks on kõik. Kuid 10–30 minuti pärast palub ämmaemand taas pressida, et sünniks platsenta.
Eelnevalt küsib ämmaemand, kas naine tunneb emaka kokkutõmbeid, mis sarnanevad sünnitustegevusega, kuid pole nii valulikud. Kui kontraktsioonid hakkavad uuesti, viitab see platsenta irdumisele emaka seinast ning sünnitanul tuleb mõne aja möödudes ainult natuke kaasa pressida, ja sünnibki platsenta. See ei ole valus, kuid on kindlasti ebameeldiv.
Platsenta sünniga kaasneb ka väiksem või suurem verekaotus, mis mõjub igale inimesele erinevalt. Kui naine on olnud söömata ja peaaegu joomata 12–14 tundi, siis on kohe pärast sünnitust tunduvalt raskem püsti tõusta. Ka hingamine tundub teistmoodi ning on vahel ootamatult vaevaline. Kui siiani oli naine harjunud hingama tihti ja pindmiselt, siis nüüd äkki on suur kõht rinna alt kadunud ning saab hingata nii nagu enne rasedust.
Kui naine kaotas sünnitusel palju verd, siis on tal arusaadavalt raske püsti seista, külm higi on otsa ees ja hingata on vaevaline. Kõige lihtsam on pärast sünnitust kõigepealt tõusta poolistuvasse asendisse, proovida sügavalt hingata ning siis järk-järgult tõusta täiesti püsti.
Õmblemine on igale sünnitanule väga ebameeldiv. Tänapäeval see aga eriti valus olla ei tohiks, kuna kasutatakse valuvaigisteid. Viimased võtavad ära valu, kuid ebameeldivus ja puutetundlikkus muidugi jäävad.
Vahetult pärast sünnitust pole emakas jõudnud veel taandareneda ja väiksesse vaagnasse laskuda, mistõttu kõht tundub lotendav. See kõik möödub paari nädalaga või kiireminigi, kui hakata varakult lihtsamaid harjutusi tegema.
Imetamine, rindade valulikkus, piimapais. Perekooli loengutes kõneldakse õigetest võtetest ja sellest, kuidas laps rinda haarab. Esimestel kordadel on imetamine sageli tõesti ebameeldiv, kuid kui õige tehnika käes, muutub see nauditavaks enamikule emadele.
Esimene elukuu koos vastsündinuga on paras katsumus igale perele. Öised ülevalolekud, imetamised, mähkimised, kõik need kuuluvad sinna juurde. Tegelikult ei pea last öösiti ilma põhjuseta mähkima. Kui laps nutab, siis piisab imetamisest. Mähkmete vahetamine on öösel vajalik vaid juhul, kui laps on kakanud.
