Ema beebile: kui sa kohe vait ei jää, viskan su aknast välja!

Miina oli väga oodatud laps. Tema tulekuks valmistusid Herdis ja Mart pühendumisega. Herdis luges raseduse ajal palju, käis perekoolis, osales netifoorumites ja haris ennast talle omase põhjalikkusega. Seadis end valmis sünnituseks instinktide toel ning käis korrapäraselt kontrollis. Kui sünnituseni oli jäänud poolteist kuud, tundis Herdis end äkitselt täiesti läbi olevat. “Olid jõulud, kõik sõid ja pidutsesid. Mina olin sada kilo suur, autorooli ei mahtunud, magada ei saanud... Kui pärast uut aastat ämmaemanda juurde korralisele visiidile läksin, siis terve aja aina nutsin…”

Sünnitus ei läinud nii, nagu kaasad ette olid kujutanud. Naine vaevles 12 tundi ja sõidutati siis erakorralisele keisrilõikusele. Ajus tagus teadmine, et tema, hakkaja tüdruk, ei tulnud sünnitusega toime. Ka edasine erines meelepildist: ema oli tahtnud lapse kohe rinnale võtta, kuid sai seda teha alles kolme tunni pärast intensiivravipalatis. Siis selgus, et laps ei saa piima kätte. Haavast hädine, ei saanud ema lapsega õieti tegelda. Kui Herdis tütrega neli päeva hiljem haiglast koju jõudis, oli ta juba neli ööd magamata.

Tütre neljandal elukuul leidis ta end lapse peale karjumas: “Kui sa kohe vait ei jää, viskan su aknast välja!”