Tavaline lapsevanema jutt, baasiks usk sellesse, et keeled kleepuvad mu lapsele niikuinii otsekui iseenesest külge. Kasutagu siis riigi pakutavat tasuta võimalust ja lasku aga keeltel kleepuda.

Ma olin naiivne.

Motivatsiooni pole

Nüüd õpib mu poeg viiendat aastat vene keelt ja tema keeleoskus koosneb umbes kahest lausest: “Menja zovut...” ja “Zdravstvuite!” No mis laused need on?! Samas on tema tunnistusel vene keel alati olnud “rahuldav”, vahel ka “hea”. Minult palus ta abi viimati aasta tagasi.

Kui tema keeleoskamatuse avastasin, pakkusin välja, et võtame koduõpetaja, kuidagi peab ju rea peale saama. Poiss polnud nõus. Ta tundub olevat leppinud sellega, et vene keele oskajat temast ei saa. Vist on ka õpetaja leppinud, miks muidu ta need “head” ja “rahuldavad” olematust keeleõppest välja võlub.

Mis mängu neis vene keele tundides siis õieti mängitakse?

Pojaga juttu ajades kuulsin, et enamikul tema klassist on sama seis. Neid, kes lause enam-vähem kokku saavad, on kaks kuni kolm, ülejäänud elavad tunni üle lootuses spikerdada ja pursivad tunnis teiste turtsatuste saatel kuidagi sõnu kokku. Neil paaril-kolmel oskajal olevat kas üks vanem venekeelne või siis eriti kõrgelt arenenud kohusetunne sõnu pähe tuupida.

Lihtsamate lahenduste kesksemad õpilased kasutavad, muide, Google Translatorit, et kodus tõlkida jäetud lausetega kuidagigi hakkama saada. Ehk teate, millised värdlaused sellest programmist tulevad. Aga selgub, et need on meie laste vene keelega võrreldes veel lausa rosinad.

Rääkisin tuttavatega – sama lugu. Ühes koolis oli vene keele õpetamise metoodikat arutades kulunud lapsevanematel terve koosolek. Ka sealsed õpilased ei suuda vene keeles välja öelda lihtsamaidki lauseid ja vanemad pole rahul ajaga, mida koolis niisama kulutatakse.

Nad nõuavad, et koolis muudetaks vene keele õpetamise metoodikat ja pöörataks tähelepanu, et lapsed keele selgeks saaksid. Seda enam, et selles koolis puudub võimalus valida teise võõrkeelena vene ja saksa keele vahel, vene keel on kõigile kohustuslik.

Lapsed ise ütlevad, et vene keel on raske. Kõikjalt kõlab nende arusaam, et pole mõtet vene keelt õppida. Motivatsioonipuudus kummitab põhiliselt neid lapsi, kes elavad eestikeelses keskkonnas ja on seni muukeelsetega hakkama saanud inglise keeles.

Aga ehk saaks pikema perspektiivi puudumisel tekitada lühiajalisema motivatsiooni keelt õppida? Võib-olla rebib alustaja keeleõppija huvi kiiresti ribadeks metoodika, mida tundides kasutatakse?

Kuidas õpitakse?

Üks tuttav gümnasist avaldas, et tundides on igavad teemad. Õpetaja nõuab näiteks, et nad jutustaksid “Luikede järve” ümber. Teine kirjeldas, kuidas nad tõlgivad vene klassikuid, otsides sõnade “inimsööja” ja “palgiparvetaja” vasteid, kuid viibides õndsas teadmatuses sellest, kuidas öelda: “Kell on üheksa.”

Ehk tasub vabamalt otsida viise, kuidas lähendada vene keelt ja noort õppijat tema loomulike huvide kaudu.

Ehk on näiteks vene rokklaulude sõnad need, mis ei lase keeleõppehuvil kustuda? Gümnasistidele võiks ju olla väljakutse otsida koduse ülesandena YouTube’ist lugu tuntud bardilt Vladimir Võssotskilt või rokkbändidelt Kino või Akvarium, tõlkida see ära ja lasta järgmisel tunnil seda tervel klassil õpetaja arvutist kuulata.

Vene “muss” on mõne sõnul “kaif” – aga kaifi saamiseks peab sõnadest aru saama. Sedasorti muusika juures on sõnad üliolulised.

Või tulekski võtta vene keele õpetamise tippu madalamaks ja panna paika lihtsam eesmärk. Näiteks teha lastele selgeks igapäevakeel ja jätta puutumata vene kirjandusklassika poeetiline sõnakasutus? Teha keelekümblust? Otsida vene koolidest sõprusklasse?

Õpetajad ise pakuvad, et kuna vene keele ehitus on eesti keele omast niivõrd teistmoodi ja erandeid on palju, siis ei suuda õpilased mõista keele loogikat ja näevad ainsat pääseteed tuupimises.

Silmakirjalikkuse tunnid

Laste poolt on muidugi vale eeldada, et neil vene keelt tulevikus sugugi vaja ei lähe. Tean mitut inimest, kes on Euroopas just nimelt tänu vene keele valdamisele hea töö saanud. Vene kogukonnad mitmes välisriigis on suured, ka jäävad Eestil loodetavasti tulevikuski püsima kaubakontaktid slaavi riikidega. Aga õpilasi see ilmselt ei veena.

Nemad on aru saanud, et vene keele tunnis on võimalik kergelt läbi saada, sest õpetajad on tasemele käega löönud. Nutikamad otsivad kõrvalisi teid, kuidas võita õpetaja sümpaatia ja seega ka senine “rahuldav” vene keeles “hea” vastu vahetada.

Kaks tuttavat muusikaliselt andekat gümnasisti näiteks otsustasid end koolis vabatahtlikena üles anda, et esineda vene romansside konkursil. Asi see siis laulujagu sõnu pähe tuupida, kui selle eest saavad nad üldisest niigi leebest suhtumisest veel kraadijagu kergemalt oma “neljad” kätte!

On siiski ka neid õpilasi, kes kiidavad oma vene keele õpetajaid taevani – ja nende tunnustuses korduvad sõnad “karm” ja “range”. Need õpetajad ei käsi tuimalt tuupida, nad teevad asja selgeks ja kannavad hoolt, et teemad püsiksid eakohased. Küllap on neil ka keskmisest isikupärasem metoodika.

Paraku peavad need õpilased, keda pole rõõmustatud heade rangete õpetajatega, oma tunnid lihtsalt ära istuma. Tehes nägu, et nad õpivad, ning teades juba ette, et “kolme” saavad need, kes ei oska, ja “nelja” need, kes oskavad kaht lauset.

Kas sellist olematul tasemel keeleõpet me oma lastele soovisimegi?