Unekooli poolt ja vastu

Pooleaastane Gertrud jäi magama ema rinda imedes. 40 minuti pärast ärkas ta üles ja hakkas nutma. Ema andis talle rinda ja laps suikus unne. 40 minutit hiljem kuulis ema jälle virinat ja võttis tüdruku tissi otsa. Kahe tunni pärast kordus sama.

“Olin hommikuti väga kurnatud,” ütleb Kuressaares elav Kristel Peel (26), kes viimases hädas luges läbi eesti keelde tõlgitud raamatud, kus õpetatakse titat magama panema.

Karmim ja leebem meetod

Tizzie Hall soovitab oma raamatus “Päästke meie uni” panna laps pärast õhtusööki oma voodisse ja lasta tal mõned minutid nutta. Nutta laskmise aega tuleks järjest pikendada. Hall ütleb, et vanemad peavad tegema vahet lapse protesti- ja emotsionaalse nutu vahel. Unega võideldes teeb tita protestikisa, milles on pausikohti ning mille toon ja tugevus muutuvad.

Emotsionaalne nutt vallandub mõne vajaduse, näiteks tühja kõhu pärast, ning sellele on iseloomulikud pisarad ja nuuksed. Niimoodi nutvat last tuleks kohe rahustada, et ta ei saaks psühholoogilisi kahjustusi.

Hall ütleb, et protestinuttu võib julgelt ignoreerida nii kaua, kui imikul magamajäämiseks aega läheb. “Te võidate selle lahingu,” julgustab ta vanemaid mitte alla andma.

Elizabeth Pantley pakub oma raamatus “Nututa uni” erinevaid nututa viise, kuidas oma last vähehaaval unne aidata. Pantley hakkas uurima tita magamisega seonduvat, sest tema neljas laps ärkas pidevalt öösel üles. Ta mõistis, et kuna lapsed viibivad palju kerges unes, on see igati normaalne. Ärgates aga ei tea tita, kuidas uuesti uinuda.

Pantley aastane poeg Coleton oli veendunud, et magama jäämine on seotud imemisega. Kui ta öösel ärkas, siis ta ehmus, sest polnud ema süles ega rinna otsas.
Pantley üritas muuta poja uneassotsiatsiooni ja võtta rinna lapse suust välja enne, kui ta uinus. Algul tekitas see protesti, kuid vähehaaval läks asi paremaks. 1,5aastaselt sai Coleton endiselt rinda ja magas ema juures, kuid tegi seda 10 tundi järjest.

Uneraamatute jälgedes

Ka Kristel üritas muuta pooleaastase Gertrudi uneassotsiatsiooni. Ta võttis rinna lapse suust, kui too polnud veel magama jäänud, ent kisa ei vaibunud ja laps ei uinunud.
Seejärel katsetas naine karmimat meetodit. Pani tütre pärast toitmist võrevoodisse ja andis mõmmi kaissu. Ise järgis Tizzie Halli soovitust ning keetis endale teed, lasi sel jahtuda ja jõi ära. Alles siis naasis karjuva tütre juurde.

“Laps oli pooletunnisest röökimisest sinine. Minul endal pisarad jooksid. Mõtlesin, et teen seda hea eesmärgi nimel, kuid see oli kohutav. Õuduste õudus,” räägib Kristel.
Nädal rasket heitlust ei kandnud vilja. Gertrud ei hakanud paremini magama. Paaril õhtul ta küll kisas end unne, kuid järgmistel kordadel suutis veel kauem häält teha. “Ta sai justkui aru, et lõpuks emme murdub. Pooletunnise totaalse röökimise peale loobusin ja andsin ikka rinna suhu.”

Ühel õhtul, kui laps nuttis ühes toas ja pisarates Kristel rääkis teises toas Skype’i teel oma merel töötava mehega, ütles talle abikaasa Priit: “Lõpeta see ära, mis sa piinad ennast ja last. Mine tissiga kohale.” Naine läkski ja last enam nutma ei jätnud.

Kohandatud taktika

Kaks kuud hiljem naasis Kristel leebema taktika juurde ja kohandas selle endale sobivaks. Võttis tütre kaissu ja söötis tal kõhu täis. Seejärel pani lapse enda kõrvale, silitas ja kallistas teda ning luges unejuttu.
Vahel võttis ta lapse jälle rinna otsa, järjest rohkem hakkas aga Gertrud suikuma unne ema kõrval. “Ise magama jäämine tuli hästi loomulikult. Heaga sai palju kergemini,” ütleb Kristel. Praeguseks on 1,1aastane Gertrud juba neli kuud maganud öösiti rahulikult.

Tizzie Halli õpetusest sai Kristel kasuliku teadmise, et laps tuleb magama panna täpselt kell seitse õhtul, sest see sobib kokku tita unetsüklitega. Samuti õppis Kristel, et nutma jätmise meetod sobib inimesele, kes on tugev ega lähe last vahepeal lohutama. “Ühtpidi on tita magama õpetamine küll tore, kuid see kulutab ema närve ja minul tekkis küsimus: kuidas mõjub see väikesele sõdalasele, kellega ma võitlen? Kas see pole siniseks röökinud lapsele traumeeriv kogemus?” küsib Kristel.

Magamatus tekitas depressiooni

Väike Markus nõudis esimesel elukuul rinda iga tunni, hiljem kahe tunni tagant. “See oli väga hull aeg, magada üldse ei saanud,” meenutab Tallinnas elav Maiu (30).
Seejärel hakkas laps magama pikemalt ja uinus vahel isegi üksi. Kaheksakuuse poisi haigestumine rotaviirusinfektsiooni rikkus aga selle ära.

Markus nuttis palju, veetis poolteist kuud pea tervenisti ema süles ja sai rinda ööpäev läbi. Pärast tervenemist uinus ta ainult süles ja ärkas umbes iga tunni järel.
Ema pani pärast imetamist poja võrevoodisse, mis oli abieluvoodi kõrval, ega julgenud end isegi liigutada. Varsti oli aga laps üleval ja uuesti unne kussutamiseks kulus vähemalt 20 minutit.
Olukord läks nelja kuu jooksul aina hullemaks. Laps ei uinunud enam hästi süleski. Vanemad ei saanud kinnitust, et tal olnuksid kõhumured või hambad tulekul. Arst ei osanud aidata.

Tuttavad-sõbrad vangutasid pead: “Mis mõttes laps ei maga?” Maiu ema tuli üheks ööks noortele külla ja veendus ise: tõesti, ta ärkab pidevalt üles. “See oli hästi raske, olime kõik nii väsinud,” tõdeb Markuse isa Rain (33).

Tuttavad soovitasid Maiul magada siis, kui laps magab. “Kuid seda võimalust ei olnudki. Kui vahel harva sain kaks tundi magada, oli see õnnistus. Iga asi ajas mind nutma. Kui tundsin, et enam ei jõua, andsin Markuse abikaasale, et ma ei elaks lapse peal oma kurnatust välja,” jutustab naine.
Kui erinevad meetodid (silitamine, rääkimine jne) 1,2aastase Markuse magamist kuidagi ei parandanud, otsustasid vanemad proovida unekooli.

Kolm otsustavat ööd

Maiu leidis internetist artikli, kus Tampere lasteneuroloog Outi Saarenpää-Heikkilä seletab, et tita magama harjutamine ei mõju talle halvasti. Pigem segab last see, kui ema iga virgumise peale lapse juurde tormab.

“Öösel ärkab tavaliselt üles laps, kes on harjunud uinumise siduma väära asjaga, näiteks piimapudeli, teenindamise ja jorinaga. Sellepärast peabki talle õpetama, et magama võib jääda ka iseenesest,” väitis Saarenpää-Heikkilä.

Pärast üht järjekordset magamata ööd ütles Rain Maiule: “Teeme ära!” Vanemad lugesid veel kord läbi artikli, kus oli unekooli täpne õpetus. Õhtuse imetamise järel viis isa Markuse lastetuppa ja ütles talle: “Nüüd on uneaeg, sa lähed oma voodisse magama.” Ise istus kõrvale ja võttis kätte stopperi.

Laps hakkas kõva häälega nutma. “Hirmus oli, panin kõrvaklapid pähe ega vaadanud talle silma,” meenutab Rain. 5 minuti pärast võttis ta lapse natukeseks sülle ja lohutas. Siis lasi poisil 10 minutit nutta. Järgmisel korral pidanuks nutuaeg kestma 15 minutit, kuid laps uinus juba enne seda.

Selle unekooli õpetuse kohaselt esimesel ööl nutmisaega rohkem pikendada ei tasu. Lapsega võib küll rääkida ja teda paitada, kuid enne 5, 10 ja 15 minuti täitumist teda sülle võtta ei tohi.
“Oli suht raske. Naine nuttis teises toas ja tahtis asja pooleli jätta. Mina pidasin ikka vastu.” Öösel Markus ärkas korra ja isa pani ta uuesti magama. See oli üle pika aja esimene öö, kus nad said kolmekesi normaalselt magada.
Hommikul kartsid vanemad, et Markus on nende peale pahane, kuid tema oli ärgates hoopis rõõmus. Küllap sellepärast, et oli hästi puhanud.
Teisel päeval peale Markuse voodisse panekut isa enam poja voodi kõrvale istuma ei jäänud. Üllatuseks läks juba palju lihtsamini. Kolmas öö oli viimane, kui laps nuttis.

Kõigil on parem

Rain ütleb, et kuigi unekool põhjustab mõned päevad kannatusi, tasub järjepidevus end ära. “Lapsele on see kokkuvõttes hea, sest ta õpib magama oma voodis rahulikult. Pärast unekooli on Markus palju rõõmsam ja energilisem.”

Enne unekooli tähendas iga ärkamine lapsele šokki, sest ta oli harjunud uinuma isa või ema süles, kuid ärgates leidis end hoopis voodist. See oli negatiivne kogemus, mille vastu ta suure nutuga protestis.

Maiu leiab, et unekooli on kergem läbi viia isal, kes kannatab paremini nuttu. Ema rinnapiima lõhn võib lapse ka rohkem endast välja viia. Kindlasti ei tasu aga unekooli proovida emal üksinda. “Keegi lähedane võiks ikka toeks olla. Mina oleksin esimesel ööl kohe alla andnud. Nüüd olen aga ise puhanud ja rõõmsam ning laps on ka rõõmsam. Igatpidi on parem.”
Praegu on 1,7aastase Markuse lõuna- ja ööunerütm täpselt paigas. Õhtul võtab isa või ema poja sülle ja viib voodisse. Seal jääb laps üksi magama. Kui ta öösel ka vahel virgub, uinub ta ise uuesti.

Hommikul pärast ärkamist ei nõua Markus kohe vanemaid, vaid toimetab vaikselt voodis. “Täna hommikul, kui mu telefon helises, hüüdis Markus oma toast: “Halloo!” Siis saime teada, et ta on üleval,” naerab Rain.

5 ERINEVAT UNEKOOLI

Külm kalkun. Pane laps voodisse, soovi talle head ööd ja lahku toast. Ära enne lapse uinumist tema juurde mine.

Nutu ohjeldamine. Jäta laps voodisse nutma teatud ajaks, näiteks 5 minutiks. Siis tule last rahustama. Järgmistel kordadel pikenda nutmise aega. See võiks kesta esimesel päeval kuni 20 minutit. Järgmisel päeval lase lapsel kauem nutta.

Korduv julgustamine. Pane laps voodisse, soovi head ööd ja suundu ukse juurde. Kui ta sind tagasi kutsub, veena last, et oled vajaduse korral käepärast, aga nõua, et ta peab magama jääma. Korda seni, kuni laps uinub.

Präänikutehnika. Pane laps voodisse ja anna talle unemusi. Luba talle, et tuled tagasi mõne minuti pärast. Naase peaaegu kohe, anna musi ja lahku. Jätka väikeste intervallidega unemuside andmist.

Tagasitõmbumine. Pane laps voodisse ja istu tema juures, kuni ta uinub. Järgnevate päevade jooksul aseta tool järk-järgult kaugemale, kuni sa pole enam tema toas, kui ta uinub.

Allikas: Siobhan Stirlingi “Uni”

VÄLDI UNEASSOTSIATSIOONE

Ave Orgulas, lastepsühholoog

Unekooli mõte on selles, et laps õpiks võimalikult varases eas iseseisvalt magama jääma. See on vanema, mitte lapse vajadus.
Umbes 3. eluaastaks on ka unekooli läbimata lapse turvatunne nii hästi välja kujunenud, et ta läheb magama ilma suurema probleemita ja magab ärkamata kogu öö.

Eestis on vanemate peamiseks probleemiks lapse öine ärkamine (mis on seotud uneassotsiatsioonidega: lutt, lutipudel, ema rind jne). Magama uinutamiseks leitakse enamasti aega ja tahtmist.
Uni, lähedusvajadus ja turvatunne on lapse põhivajadused ning need saavad rahuldatud, kui vanem aitab lapse rahulikult magama. Läbi aegade on unelaulud ja -jutud olnud ju ikka rahustava alatooniga.

Vanem, kelle enda mõni põhivajadus (uni, lähedusvajadus vms) on pikka aega olnud rahuldamata, võib aga tunda, et teeks ükskõik mida, peaasi et saaks aega enda vajaduste rahuldamiseks. Nii on ta valmis unekooli läbi viima.

Depressiivne lapsevanem on lapsele ohtlikum kui hoolikalt kaalutletud ja läbiviidud unekool. Unekooli tehes on ülioluline kuulata lapse nutu tooni. Kui see on üha valjenev ja abi paluv, tuleks asi katki jätta ning teistelt täiskasvanutelt lapse hoidmisel abi paluda.

Lapse seisukohast vaadatuna on põhjendatud uneassotsiatsioonide tekke vältimine, kuid mitte üksinda nutma jätmine, mis pärsib lapse turvatunde kujunemist.
 
Loe samal teemal veel...