Laineste peres kasvab kolm last: Pipi-Lotta (9), Kataleena (7) ja Ats Joosep (3). Isa Jaak (36) on isegi pärit suurest perest, seega on tal olnud võimalus üsna lähedalt näha, kas sünni­järjekord kuidagi iseloomu mõjutab.

Ema Liisi (34) on psühholoogina Adleri ja tema järgijate arvamuste osas kriitiline: “Kui lastel on vanusevahet rohkem kui viis aastat, kuuluvad nad juba eraldi pesakondadesse. Seega ei mõjuta nende vastastikune suhe ka eriti isiksust, sest nad ei pea end vahetult kokkukuuluvaiks, vaid pigem nagu headeks tuttavateks.” Jaak saab seda oma kogemusest kinnitada: tal oli vendadega nii suur vanusevahe, et tema jaoks olid nad pigem onud.

Katsejänesest esmasündinu – unekool ja rattamatk beebina

Värsked vanemad kipuvad tavaliselt esimese lapse peal kõiksugu kasvatusmeetodeid katsetama ning populaar­se arvamuse kohaselt on noorimad lapsed pesamunad, keda valimatult hellitatakse ja poputatakse. Liisi meenutab naerdes, et tõsilugu! Pipi peal proovisid nad tõesti erinevaid asju alates unekoolist ja lapsehoidjatest ning lõpetades nädalase rattamatkaga koos viiekuuse titaga, seltsiks sääsed, mähkmelööve ja magamine telkides.

“Võib-olla muutis see teda selliseks tugevaks tegelaseks, nagu ta on – või siis tuleneb see asjaolust, et ta on esimene teiste hulgas,” ütleb Liisi. Pipi juures võib teisigi “esimestele” omaseid jooni märgata. Tüdruk on keeleliselt väga arenenud, talle on juba väiksest peale meeldinud luuletusi ja laule luua. Samuti on ta suur “vanaemafänn”, tundes tema suhtes lausa kiivust.

See paistab tõendavat arvamust, et sünnijärjestuselt esimesed ei tunne end oma eakaaslaste hulgas mugavalt ning kalduvad (vähemalt peresiseselt) eelistama just vanemate sugulaste lähedust. Samas on nad aga sündinud liidrid, ning ka seda võib Pipi juures märgata, kui ta teiste laste mängudest osa võtab. Ikka on just vanem õde see, kes korraldab ja or­ganiseerib ning teisi suunab.
Pipi-Lotta armastab väga privaatsust ja talle ei valmista mingeid raskusi ennast tundide kaupa lõbustada, samas kui pere pesamuna Ats tüdineb üksi jäädes kiiresti ja otsib ikka teiste seltsi – täpselt nagu Adler on märkinud. Siin aga Pipi sarnasus Adleri hüpoteetilise esimese lapsega ka lõpeb. Nii Liisi kui ka Jaak kinnitavad, et nende lastest ei janune õieti keegi vanemate tähelepanu järele, ei Pipi ega teisedki. Pipi pole ka eriti vastutustundlik, pigem on tal pea laiali otsas ja vaat et iga päev unustab ta asju kooli.

Esimesena sündinud olla ka suured muretsejad. “Pipi, kas sa muretsed?” hõikab Liisi kööki tüdrukule, kes omaette vaikselt raamatut loeb. “Ei!” hüüab Pipi-Lotta vastu. “Mille pärast ma peaksingi muretsema?” No näiteks… kooli või maailmaasjade pärast? “Ei muretse,” kinnitab esmasündinu hooletult. Alfred Adler sügaks siinkohal ilmselt nõutult kukalt.

Keskmise lapse lahkus on piiritu

Seitsmeaastane Kataleena vastab mõnes osas Adleri nimekirjas toodud omadustele, mida keskmisena sündinute puhul märgata võib. Kata paistab silma lahkuse ja empaatiavõimega, teda hinnatakse mängukaaslasena ning ta on paindlik ja meeldiv suhtleja. “Katat iseloomustatakse lasteaias sõnaga “unistaja”,” räägib Liisi. “Ta on tõesti vaikne, teistega hea ja sõb­ralik, aga ise kontakte ei otsi.”

Kataleena lahkus ulatub teinekord nii kaugele, et kui ta viib lasteaeda põnevat mänguasja näidata, vahetab see kogemata omanikku. Kord ei suutnudki Kata lelu tagasi küsida, ehkki selle tõttu natuke kurvastas. “Samas oli ta ju rõõmus, et sai teisele heameelt valmistada,” meenutab ema.
Ei ole aga tüdrukus näha võitlusvaimu, mida keskmistele lastele omistatakse, ka ei tundu ta end Pipile vastandavat. Jaak mainib kõrvalt, et statistiliselt on USA presidentidest suurem hulk just esmasündinud, samas kui kuulsad revolutsionäärid

Fidel Castro ja V. I. Lenin olid mõlemad keskmised lapsed. See viitab keskmiste mässumeelsemale loomusele, kuid ema-isa Katas veel järgmist riigipöörajat näha ei oska. Pigem on Kata häbelik. Liisi räägib muiates, kuidas lasteaeda jõudes ronis tüdruk vahel kappi, sest ei tihanud kohe suurde rühmaruumi minna – siis pöörduvad ju kõigi pilgud temale!

Pipi olla kord ise otsustanud pärast lõunasööki lasteaiast koju jalutada. Hullunud kasvatajad sõitsid ratastega mööda linna ringi ja otsisid kadunud plikat taga. Hiljem andis Pipi lubaduse, et enam omaette rändama ei lähe, kuid Liisi arvab, et päriselt ta aru ei saanudki, milles probleem oli. “Kata ei teeks sellist asja kunagi. Ta oskaks ette mõelda, et tema kadumine võib kellelegi muret valmistada.”

Pesamuna kui staar

Vennaraas Ats paistab esmapilgul samuti Adleri teooriaid mõningal määral kinnitavat. Ta on tõesti humoorikas, sotsiaalne ja armastab rambivalgust. Kui ajakirjaniku külaskäigu ajal on Kata oma toas häbelikult peidus ja Pipi tegeleb vaikselt enda asjadega, siis Ats tiirleb pidevalt ema-isa ümber, nuiab teed ja suhkrut, räägib vahepeal naljakaid seiku oma elust ning püüab igati tähelepanu. Täpselt nagu noorim laps peakski!

“Meie noorim laps on tõesti nagu huumor kuubis,” naerab Liisi. “Talle meeldib nalja teha ja ta valib ka sõpru selle järgi, kes kui palju nalja teeb. Ta tahab ise lõbutseda ning tahab, et ka teistel oleks lõbus.”

“Ats on mõnes mõttes ju ikkagi nagu esimene laps,” arvab Jaak. “Vanusevahe Pipi ja Kataga on päris suur, pealegi on ta esimene poiss.” Seega võib Atsis leida nii esmasündinu kui ka pesamuna omadusi. “Kõige rohkem oleme traumapunktis käinud tõesti Atsiga,” nendib Liisi, kui küsida riskialti loomuse kohta. Ja lisab kähku, et põhjuseks võib olla lihtsalt see, et Ats on poiss ja poisid ongi suuremad marakratid.

“Ma pean kurvastama neid, kes sellesse teooriasse usuvad,” võtab Liisi asja kokku. “Minu lapsed on omavahel pigem sarnased kui erinevad. Jah, ühele ei meeldi kartul ja ta sööb toidu seest ära kõik lihatükid, teine sööb ära kartuli ja jätab liha taldrikule kurvastama, kolmas sööb põhimõtteliselt ainult seemneid ja pähkleid, aga nad kõik on suurepärased keskendujad, kuid üsna viletsad suhtlejad. Neil pole suurt sooritusvajadust, on põgus, kuid mitte eriti tugev kohusetunne. Avatus kogemustele, aga mitte ekstravertsus…”

Lõpuks jõuavad Liisi ja Jaak järeldusele, et sünnijärjekorra teooriaga on ilmselt nagu horoskoopidega: kui reastada piisavalt suur hulk omadussõnu, siis mingi osa neist läheb paratamatult täppi. Ja mingi osa ei kattu tegelikkusega üldse.

Adleri teooria: liidrid, mässajad ja seltskonna hinged

Austria psühhiaater Alfred Adler (1870–1937) uskus, et lapse sünnijärjekord avaldab tema iseloomule suurt mõju. Adleri sõnul sõltub just sünnijärjekorrast, kuidas laps tulevikus teiste inimeste ja situatsioonidega suhestub. Tänaseks pole aga eriti teaduslikke tõendeid, mis tema teooriaid kinnitaksid, ning pigem arvavad teadlased, et sünnijärjekorral puudub mõju isiksuse arengule.

Esmasündinud on loomult liidrid. Nad on oma noorematest õdedest-vendadest intelligentsemad. Nende keeleline areng on kiire ja nad on tavaliselt keeleoskuselt paremini arenenud kui nende eakaaslased. Kõige ebamugavamalt tunnevad nad end eakaaslaste hulgas, peresiseselt eelistavad nad vanemaid või nooremaid lähedasi.

Esmasündinud otsivad pidevalt vanemate heakskiitu. Nad on vastutustundlikud, järgivad reegleid ning on sageli muretsejad. Noorema õe-venna lisandudes võivad esmasündinud hakata mässama, et vanemate tähelepanu võita. Hiljem arenevad neist kamandajad või vastupidi, nad võtavad üle surrogaatvanema rolli ja kipuvad nooremaid poputama. Esmasündinud armastavad privaatsust ja on omaette olles rahul.

Keskmised lapsed on esmasündinute vastandid. Neile tundub, et peres ei peeta neid erilisteks, seepärast on pere­konnast tähtsamad sõbrad – eelkõige teismeeas. Nad on head inimestetundjad, orienteeruvad hästi igas olukorras ning on suurepärased läbirääkijad. Nad tahavad pidevalt vanema lapsega võistelda.

Keskmised lapsed on paindlikud, sotsiaalsed, head suhtlejad ja kaaslased, kuid elavad tundeid sissepoole. Juba varases nooruses õpivad nad jagama ja on helded.

Noorimad lapsed on sotsiaalsed, humoorikad ja sõbralikud. Neile meeldib lõbutseda, nad on sarmikad ja tahavad olla tähelepanu keskpunktis. Ent pesamunad võivad olla ka osavad manipuleerijad, ärahellitatud ja enesekesksed. Samuti kasvavad noorimatest tihtipeale riskialtid inimesed, kes ei karda halbu tagajärgi, kuna neid on eluaeg halbade asjade eest hoitud – on nad ju alati olnud väikseimad ja armsaimad. Omaette olles hakkab neil ruttu igav ning nad otsivad teiste seltsi.

Allikas: Alfred Adler “Problems of Neurosis”