Emme, miks sa kogu aeg arvutis oled?

Arvutimure näikse üha enam olevat saanud naiste mureks. Paljud naised eelis­tavad (või on sunnitud eelistama) vabama graafikuga kodus töötamist kontoritööle. Enamik neist kasutab arvutit ka asjaajamises ning kui probleemid on lahendatud (või ka lahendamata), võetakse preemiaks või enese motiveerimiseks ette “lõõgastuspakett” – siia-sinna surfamine või sotsiaalvõrgus logelemine. Mõtled, et vaatad vaid korraks, ja juba oledki ületanud piiri mõistliku arvutikasutuse ja ebamõistliku ajaraiskamise vahel.

Ilmselt võib öelda, et arvuti hakkas pereeluga tuntavalt konkureerima ajal, mil läpakad said taskukohaseks paljudele ja veebiruumi tekkisid arvestatava haardega sotsiaalvõrgustikud. Suured ja kohmakad kastid on asendunud sülearvutitega, mida on lihtne avada köögilaual või võtta kaasa voodisse. Inimesed elavad online-elu 24/7/365 – saadad laupäeva öösel kellelegi e-sõnumi, ja kui ärgates vastust pole, oled juba kärsitu.

Läpaka-põlvkonnast võib psüühika­uurijate jaoks kujuneda põnev aines, sest tunne, et arvutist on saanud ihuliige, on tuttav paljudele.

Mida tähendab see aga pereelule, kui vanemad on ka kodus tihti arvutis, samal ajal nõudes ja eeldades, et lapsed ei langeks liigse arvutikasutuse lõksu?

Pidev rahulolematus

Merle Linno, õppejõud ning vaba graafikuga töötav kolme lapse ema, teab hästi koduse arvutikasutuse võlu ja valu.

“Minul, olgem ausad, on arvuti peaaegu kogu aeg lahti,” tunnistab ta. “See ongi aeg-ajalt muret tekitav, et on töö­asjad, millele on vaja kiiresti reageerida, ja siis ta jääb... Eks see internet ole ju nagu mäda­soo – lähed äärekese peale ja lõpuks oled ülepeakaela sees.”

Mitmed uuringud on kindlaks teinud, et tänapäeval on ainuüksi meilisuhtlus muutunud nii intensiivseks, et kontoritöötajate psüühika ei tule kirjade laviiniga enam toime. Töösse süvenemise asemel on vaja pidevalt reageerida väljast tulevatele küsimustele.

Midagi sarnast on märganud ka Merle. “Meilivahetusest on saanud töise suhtluse lahutamatu osa. Panin seda tähele juba mitu aastat tagasi. Vahel on tõesti tunne, et ma päev otsa vastangi meilidele. Aga mis seal salata – kui mul on valida, kas helistada või saata e-kiri, siis ma igal kümnel juhul eelistan ka ise viimast.”

Merle sõnul tekitab kodus töötamine ja sellega kaasnev arvutikasutus pideva rahulolematuse tunde. “Kui ma olen lastega, siis mõtlen, et peaksin tegema tööd. Kui teen tööd, siis mõtlen, et peaksin olema lastega,” kirjeldab ta oma lõhestatust ning püstitab naerdes hüpoteesi: “See oli kindlasti mees, kes kunagi arvas, et inimesed võiksid kodus töötada!”

Aga mehed?

Kahe poja isa Peeter Kadakas eelistab nii töö- kui eraelus arvutile otsesuhtlust. “Mina tahan inimesega rääkida!” teatab ta.

Mehel on ka kindel rutiin: arvuti jääb õhtul tööle. Siiski ei pääse ta arvutist kodus üle ega ümber. Nimelt on Peetri naine iseenda tööandja ja kasutab kodu ka kontorina. Nii on mehe sõnul piir töö- ja pere­elu vahel ähmane. “Kuigi naine on olemas, pole teda tihti olemas. Minu jaoks.”

Tõenäoliselt võib selline olukord ajada suurema suhtlusvajadusega inimesel harja punaseks? “Vahel küll,” möönab mees ning meenutab aega, mil naisel oli suurem kirjatöö käsil.

“See ajas ikka täiega närvi vahepeal. Ja nagu me kõik oleme inimesed – eks sai siis tülitsetud ka,” tunnistab Peeter. “Samas võtan mõistusega, et naisel on töö iseloom absoluutselt teine. Talle tulevad ju meilid ka õhtuti koju. Neile vastates valmistab ta ette järgmise tööpäeva asju. Tal ei ole nii, et kui klient kõnnib uksest välja, siis on ka töö tehtud.”

Peeter arvab, et parim distsipliin oleks panna vahel uks kinni, jätta arvuti selle taha ja olla lihtsalt vaba. Samas teab ta, et kui kodu ja kontor on üheskoos, siis on nende vahele raske piiri tõmmata. “Enesedistsipliin peab olema väga tugev. Ma ei tea, kas ma ise suudaks seda hoida. Ilmselt ikka lükkad edasi hommikust töölehakkamist ja samamoodi õhtust lõpetamist, ja nii ta läheb,” arutleb kahe poja isa.

Tõepoolest, mehed pole võimaluse olemasolul sugugi väiksemad kodused neti­tarbijad kui naised. Lisaks armastavad nad hiliste õhtutundideni online-mänge mängida.

Et võidaks hea eeskuju

Merle Linno tunnistab, et nii mõnigi kord küsivad lapsed: miks sina kogu aeg arvutis oled, aga mina ei või? “Lapsed ju õpivad, imevad nähtut endasse ning võtavad ellu kaasa hoiakuid ja suhtumisi, mida nad kohe välja ei näita. Eriti paha on siis, kui nad tabavad mind hetkelt, kui ma parasjagu tööd ei teegi, vaid olen netti kadunud. Siis on piinlik: surfan sellal, kui mul on kõrval elavad inimesed, kes mind vajavad ja tahavad, et ma nendega oleksin.”

Samas lohutab ta end mõttega, et pole töötegemise ajal lapsi kunagi eemale tõrjunud. “Ei raatsi ju kiitmata jätta, kui laps tuleb joonistust näitama või kutsub vaatama oma ehitust. Mis kõik seab veel kord küsimärgi alla selle, kui efektiivne on üldse kodus töötamine,” ütleb Merle.

Peeter Kadakas loodab, et nende pere poisid saavad ikka aru, et ema teeb tööd. “Kuigi vanemale poisile, kes on alati otsekohese ütlemisega olnud, on vahel ikka päris vastumeelt, et ema arvutis on. Umbes nii, et jälle sa oled seal, mis töö see ka on! Võiks ikka korralik töökoht olla, kas või müüja oma.”

Merle Linno nõustub, et tuleks olla ratsionaalne. “Käituda ise nii, nagu nõuame lastelt – olla arvutis sellest kellast selle kellani. See on, jah, enesedistsipliini küsimus.”

Põgenemine reaalsusest

Vahel tundub, et arvutiekraani taga on mingi iminapp või ajuimur, mis tõmbab toore jõuga klikkima asju, mille mõttetus on juba ette kindel. See on nagu vaba päeva veetmine teleri ees – istud vaatama filmi, jutusaadet, suusavõistlust, saad justkui midagi vastugi. Aga pärast? Tühi tunne on, õues on juba hämar, vaba päev on justkui varastatud...

“Tegelikult ei ole hetkegi seda tunnet, et ma olen oma töö ära teinud,” nendib Merle. “Võib-olla see on minu suutmatus aega planeerida.”

Ta on üritanud teha ka selliseid nädalavahetusi, mil ta arvutit ei ava. “Vahel see toimib, vahel mitte,” tõdeb kolme lapse ema. Jah, sest liiga suur jõud on vastas – online-mentaliteet.

Ka Peeter leiab, et arvutid on muutnud elutempo pigem hullemaks. “Vanasti mindi külla hobusega ja jäädi ööseks. Tänapäeval on arvutid, aga elutempo on ikka kiire. Kogu aeg pead kellegagi kokku leppima, sest ei tea, kuhu keegi tormab.”

Kodus ei tohiks tegelikult internetti ollagi, olen nüüd, seda lugu kirjutades, revolutsiooniliselt meelestatud. Kodu peaks olema kindlus, mitte virtuaalne laadaplats. Ja pereliikmed olgu üksteise jaoks, mitte võhivõõraste mõtete ja käskude lükata-tõmmata.

Kuidas kodus arvutikasutust vähendada?

● Lepi pereliikmetega kokku arvuti­vaba aeg, nii on kõigil lihtsam ennast distsiplineerida.

● Ära võta töö-sülearvutit õhtul koju kaasa.

● Kasuta minutipõhist või piiratud kasutusajaga veebipaketti. Võid kindel olla, et siis enam tühja ei surfa.

● Võta ette arvutivabu nädalavahetusi.

● Kasuta aktiivselt mobiiltelefoni mälu. Iga aadressi või numbrit ei pea jooksma internetist otsima.

● Tõsta taas käepärasesse kohta paberkandjal abimaterjalid: teatmikud, telefoni-, koka- ja terviseraamatud.

● Blogi saab ka kaustikus pidada. Kui soovid oma mõtteid sõpradega jagada, võid käsikirjalehti hiljem pildistada ja üles riputada – veebipäevikule lisab see vaid omapära.