Hirmud sunnivad meid eelseisvat rohkem uurima ja täpsustama ning seega põhjalikumalt valmistuma, samuti aitavad meil tähelepanelikumalt valikuid langetada. Kui pelgused muutuvad aga igapäevaelu häirivaks ja valdavaks, siis tuleb kindlasti otsida abi oma ämmaemandalt, arstilt või psühholoogilt.

Kuigi võid muretseda sünnitamise või lapse kasvatamise pärast, on selge, et igavesti rasedaks ei jää keegi – laps sünnib niikuinii. Ees on ootamas imeline aeg, mil saad oma lapsele otsa vaadata ja teda süles hoida. Viies ennast kurssi nii lapse sünni kui ka sünnitusel toimuvaga ning sellega, kuidas ise aidata kaasa sünnitusele ja hiljem toetada lapse kasvamist, suurendad enesekindlust ja -usaldust. Teadmisi saad nii raamatutest, sünnituseks ettevalmistavatest loengutest ja võimlemistundidest kui ka oma emalt ja teistelt sünnitanud naistelt.

Lapseootel naiste seltskonnas viibides võid avastada, et teil on üsna sarnased probleemid. Ühelt poolt annab see teadmise, et pelgustes ja muredes ei ole midagi ebaharilikku ja need pole seotud sinu toimetulematusega. Teisalt võid saada teistelt naistelt tuge ja häid nõuandeid, kuidas lapseootusaega nautida.

Mõned naised julgustavad end, et kui kõik ülejäänud naised on sünnitusega hakkama saanud ning enamik neist otsustanud sellesama hiljem veel uuesti läbi teha, siis saan ka mina hakkama. Tõepoolest! Oluline on seegi, et julgeksid raskuste, häda ja hirmude korral abi paluda. Suurim tugevus on oma murede tunnistamine.

Allikas: "Minu 9 kuud", Kristiina Uriko