Määrdunud alukad ja õppimise ving
Nüüd siis alustas Mark teises klassis ja märke muutustest pole. Püksi kakamisega on läinud isegi hullemaks. Seetõttu ei läinud ta suvel ühtegi laagrisse – kuidas ta seal toimetaks, kui tal on vaja pükse vahetada, pesta neid ja ennast.
Nagu eelmise postituse kommentaariumis üks ema kirjutas, oli see viga, et ta sundis last ise musti pükse pesema. Ma olen ka kusagilt lugenud soovitust, et allapissiv-kakav laps võiks ise enda järel koristada, aga mina ei ole suutnud teda sundida alukaid pesema. See oleks tõesti talle alandav – ma ju näen, et ta on ise ka hädas. Palun tal teinekord vaid märjad linad hommikul vannituppa tuua.
Mõnikord ma viskan mustad alukad ära, sest avastan need kuivanud sisuga ja peidetuna kusagilt kapi- või kodunurgast – Mark on üritanud juhtunut varjata. Miks ta teeb seda? Kardab, et issi pettub? Teinekord panen need pesumasinasse ainukese esemena pesema. Tean, et see pole loodussõbralik, aga ma lihtsalt ei jaksa – tänapäeva võimalused peavad tulema appi.
Enamasti pusin kraanikausis suurema jama alukastest maha ja siis lähevad pessu koos teiste riietega. Sel jamal on eriline hais. Jääb kätele. Hiljem nühin neid nagu segane, sada korda seebiga üle. Ilmselt on käed juba puhtad, aga lõhn jääb kummitama.
„Kas täna jäid püksid puhtaks?!“ hõikab koju jõudnud isa ukselt. Marki alukatest on saanud pere keskne teema. Ja isa püüab varjata pettumust, kui päev läks tavapärasel moel. Kõik saavad aru, et isa on pahane. Kelle peale? Loomulikult 8-aastase Marki, kes võiks selles vanuses juba enda seedetrakti kontrollida.
Aga Mark ise? Kuidas see on võimalik, et ta on kolme meetri kaugusel vetsu uksest (meie elu-ja söögitoa juures asuvast WCst) ja see juhtub ikka?! Iga päev.
Mark on ilmselgelt õnnetu. Näen tema kurba nägu unes. Emana saan aru, et miski vaevab teda, aastaid. Aga ma ei tea, mis see on. Mõnikord voodis enne uinumist mõtlen end tema kõrvale, püüan olla mõttes tema kõrval. Ta justkui kardab lähedust.
Pidev jama tema pükstes käib üle tema enesehinnangu. Ta ei taha olla halb poiss, ta tahab olla hea poiss, ta tahab vanemate heakskiitu, aga selle asemel tegelevad kõik tema alukate sisuga. Ta ei saa aru, mis temaga toimub, ta tahaks ka ennast kontrollida ja on sügavalt õnnetu.
Lisaks on Markil mingi kamm õppimisega. Ta pole kaugelki rumal – pigem nutikas, vaimukas ja teravmeelne. Ta saab ülesannete olemusest kohe aru. Aga kui ta peab keskenduma niipalju, et kirjutada vastus paberile, on tunne, nagu see teeks talle füüsilist valu. Ta väänleb protestis põrandal, kuigi on suusõnal öelnud töövihikusse kirjutatava ülesande vastuse.
„Kirjuta see lihtsalt ära!“ nõuan mina, saamata aru, et mida selles on nii rasket. Väntsklemine kestab juba teist tundi ja ma tean, et läheb veel ka kolmas tund. Sellest hetkest, kui ma kodu uksest sisse astun, hakkab pihta tsirkus.
Tunnistusel on neljad ja viied, ta on tunnis agar kaasalööja – suuliselt, aga töövihikud ja vihikud on tühjad. Kui mitte samal õhtul, siis veerandi lõpus peame kõik koolis täitmata leheküljed täis kirjutama. Ikka tundide kaupa kiunudes, ähkides , pliiatseid loopides, mänguvõimalust lunides. No, tõesti – mis selles ühe sõna kirjutamises nii rasket on? Kirjutagu ära ja on vaba.
No igal juhul kukub nii välja, et tegeleme Marki probleemidega ja polegi mahti teda kiita. Tahaks, et ta tunneks, et teinekord, et midagi läheb ka tema elus hästi, aga see vetsu ja õppimise kamm varjutab kõike. Ehk on meie surve Markile see, mis tõesti nõiaratta tekitab? Panin kinni aja psühholoogi juurde.
***
Meie peres on 4 last. Mina ise olen 3-kuuse titega kodune pereema, teised lapsed on 4, 8 ja 12. Pereisa on meil päästeametnik, mis tähendab vahetustega töölkäimist. Selles blogis otsime me kogu pere ja spetsialistide abiga lahendust 8-aastase poja Marki murele, kes kakab ja pissib sageli püksi, olgu siis öö või päev. Lisaks on Markil probleeme koolis keskendumisega.
Kullaketraja postitab igal reedel.
