Maalides mured minema

Kuueaastane Mari ei julgenud käia üksi vannitoas – seal elavat koll. Mari ema ei suutnud kuidagi tütart vastupidises veenda. Nõutuna otsis ta abi kunsti­teraapiast. Terapeut palus, et Mari kirjeldaks ja joonistaks kolli. Kui pilt valmis, jätkas tüdruk terapeudi soovitusel joonistamist, lisades kollile ilusad riided ja ehted, et koll end koledana ei tunneks ning julgeks vannitoast välja tulla. Marile hakkas kolli uus välimus meeldima ja ta arvas, et koll ei peakski ära­minekuga kiirustama. Tal tekkis hoopis mõte korraldada pidu. Ema üllatuseks läks Mari koju, tassis vannituppa nukunõusid ja maiustusi ning ajas seal kellegagi “juttu”. Pärast seda Mari vannituba enam ei kartnud ja ilusa kolli pilt kaunistas selle seina.

Samasuguseid “edulugusid” leiab iga kunstiterapeudi argipäevast, ent paljud lapsevanemad pole sellisest teraapiavormist kuulnudki.

Kellele mõeldud?

Kunstiterapeut-psühholoog Helen Tartes-Babkina, kes on ühendanud oma kire kunsti vastu psühholoogiateadusega, ütleb, et kunstiterapeudi poole võiks pöörduda iga vanem, kes märkab lapse käitumises kõrvalekaldeid, näiteks agressiivsust, tujukust, kurvameelsust. Samuti kui lapsel on unehäireid, hirme, kohanemisraskusi, ta on üle elanud trauma või leina.

Kunstiterapeut aitab ka lapsi, kel on diagnoositud tähelepanu- või aktiivsushäire, autism, Aspergeri sündroom, vaimne alaareng või kõnehäire. Individuaalteraapiat võib alustada 2. eluaastast, väikelapsed saavad käia teraapias koos vanemaga.

Terapeut-psühholoog Ene Pill lisab, et teraapiast on kasu ka suhtlusprobleemide ja madala enesehinnangu korral. “Loominguline tegevus võib anda eduelamuse ja parandada seeläbi enesehinnangut,” kinnitab Pill. Tema sõnul on määrav, et kunstitegevus toetub inimese spontaansusele, nii saab avastada endas uusi võimalusi ja seostada neid igapäevaeluga.

Kunstitund vs kunstiteraapia

Mille poolest erineb aga kunstiteraapia seanss tavalisest kunstitunnist? Helen Tartes-Babkina sõnul on vahe selles, et erinevalt kunstitunnist, kus rõhutakse tulemusele, on teraapia keskmes töö protsess, sellega kaasnevate tunnete analüüs ja pildiga seotud lugu.

Vahenditest on kasutusel eri tehnikad, kuid tihedamini just pliiatsid, pastellid, guaššvärvid ja savi. Teema ja materjal on enamasti lapse valida ning toimival psühhoteraapial on kolm osapoolt: klient ehk laps, kunstitöö ja terapeut.

“Kunstiteraapias toetatakse lapse vajakajäämiste kompenseerimist ning luuakse emotsionaalne tasakaal,” kirjeldab Tartes-Babkina. “Näiteks kui laps on tähelepanu- ja aktiivsushäirega, on seansi eesmärk arendada tähelepanu ja keskendumist. Laps valib ise teema, mis teda paelub. Tähtis on, et ta teeks töö lõpuni ning oleks ühe tegevusega aktiivselt seotud võimalikult pikka aega.” Terapeut kuulab ja vajaduse korral aitab last kunstitöö juurde käiva loo rääki­misel.

Lugu on tähtis

Eha Rüütel, Tallinna Ülikooli rakendusloome osakonna juhataja ja kunsti­teraapia õppekava juht, rõhutab, et laste piltide puhul on pildi kohta käiv lugu sama tähtis kui pilt. “Laps on ise oma elu ekspert. Loominguline tegevus ja kujundiline mõtlemine on laste loomulik viis end väljendada, mis teeb kunstiteraapia neile väga sobivaks.”

“Kui lapse jutus on pingeid või probleeme, tuleks neile lahendus leida või lasta lapsel lahendus joonistada,” märgib Tartes-Babkina ja lisab oma rohkem kui 10 aasta pikkusele kunsti­terapeudi töökogemusele tuginedes, et kunstiteraapiast on kasu igal juhul. “Et kasu oleks võimalikult suur, on teraapias vaja käia regulaarselt. On tarvis aega ja kannatust, et muutused psüühikas toimuksid ja kinnistuksid.”

Ene Pilli sõnul on kunstiteraapia puhul tähtis meeles pidada, et n-ö õiget lahendust ega sündmuste käiku ei ole. “Kõik on võimalik ja aktsep­teeritud. Kui inimest aktsepteeritakse nii, nagu ta on, saab ta katsetada, ­kuidas on “olla teisiti” ja tuua oma ellu muutusi.”

Ene Pill ise tegeleb peamiselt fototeraapiaga. Eelkõige pildistab ta ja laseb ka oma klientidel pildistada loodust. “Loodus on ühelt poolt kordumatu, iga kivi või pilv on isemoodi. Teisalt on loodus igavesti korduv. Juba loodusse minek lõõgastab ja võimaldab olla oma mõtetega. Eestis on pal­ju ürgset loodust, mis on kõik meie päralt.” Pilli kinnitusel on fototeraapia pluss, et kuna mängus on tehnika, sobib see ka poistele ja meestele.

Teraapia kodus

Tegelikult saab kunstiteraapia põhimõtteid rakendada ka kodus. Helen Tartes-Babkina sõnul on selle eelduseks, et kodus on olemas kunstimaterjalid ja -vahendid ning need on lapsele kättesaadavad. “Tähtis on leida lapse jaoks aega ning talle pühenduda, kuulata last ja lasta tal ennast lõpuni avada.”

Tartes-Babkina rõhutab, et lapse kunstitööd tuleks austada ja seda mitte kritiseerida. “Oluline on huvi tunda, last kiita ja tänada teda usalduse eest, kui ta oma saladusi teiega jagab.”

Kunstiteraapia - abimees ja teejuht

• Kunstiteraapia on psühhoteraapia vorm, kus kasutatakse kunstilist tegevust ravi eesmärgil – keskmes on triloog lapse, kunstitöö ja terapeudi vahel.
• Siht ei ole kunstitöö valmis teha, vaid loomingulise tegevuse kaudu probleemile lahendus leida, muutus käivitada.
• Kunstiteraapiat hakati mujal maailmas kasutama pärast Teist ilmasõda haiglates, kui sinna tööle läinud kunstnikud aitasid patsientidel rusuvate muljetega toime tulla.
• Eestis hakati kunstiteraapiat omaette erialana õpetama 2007. aastal Tallinna Ülikoolis. Kunstiterapeudid töötavad Eestis koolides, lasteaedades, haiglates, eravastuvõttudes jm. Vt ka www.loovteraapia.ee ja www.kunstiterapeut.ee.

Kui lapse pildid on sünged

Kas vanem peaks ettevaatlikuks muutuma, kui lapse joonistused on väga tumedatoonilised ja agressiivsed?

Helen Tartes-Babkina, terapeut ja Eesti Loovteraapiate Ühingu esinaine:

Kui lapse tööd on väga sünged ning laps ise on suheldes ­agressiivne või kurvameelne ning pereringis ei suudeta ta murele lahendust leida, tuleks kindlasti pöörduda psühholoogi või kunsti­terapeudi poole. Samas – lapse kunstitöö võib kajastada ka mõnd agressiivset lemmikkangelast, filmi või arvutimängu. Kui laps on muidu toimetades rõõmsameelne ja aktiivne, pole põhjust muretseda. Vahel joonistavad lapsed musta või pruuni pliiatsiga ka sel põhjusel, et see paistab paberilt kõige paremini välja.

Hea mõte: murede karp

Kui lapsel tundub olevat muresid, võib lasta tal meisterdada kartongist murede karbi, mille võib kaunistada värvide, väljalõigete ja muuga. Uurige lapselt, kui palju tal muresid on ja kas tuleb teha suur või väike karp? Kas mured saavad karpi ühe või mitme ava kaudu? Kes pääseb karbis olevatele muredele ligi? Kui laps saab oma muredest sel moel rääkida, võib murede koorem väheneda.

Allikas: H. Tartes-Babkina “Kunst abiks lapse ja noore mõistmisel. Kunstiteraapia põhimõtted abiks lapsevanemale ja lastega töötavale spetsialistile”
(2010)