Et kooliõhin kestaks kaua

redi-Andreas Tendal (8) ootab kooli­aasta algust väga. “Koolis saab targaks ja seal saab uusi sõpru,” räägib väike energiapomm, keda pisikesest peale jagub kõikjale. Fredi-Andrease vanem õde Anett saab sügisel 11 ja läheb juba 5. klassi. Ligi kolm aastat noorem Fredi-Andreas aga alles alustab tänavu kooliteed. Nii sai kodu ja lasteaia koostöös otsustatud – ehkki Anett läks kooli kuueselt, lubati Fredi-Andreasel käia lasteaias kuni 8. sünnipäevani.

Ema Maigi Pendra (36) selgitab, et poisile anti koolipikendust eelkõige sotsiaalsete oskuste arendamiseks. “Ta on pisikesest peale elav ja püsimatu. Koolis aga oodatakse lapselt püsivust, vastupidavust ja keskendumisoskust.” Lasteaiast sai ema tagasisidet, et pikemate ülesannete juures hajus poisi tähelepanu ruttu, ta vajas ülesannete tõlgendamisel ja lahendamisel abi.

“Praegu teda 1. klassi saates olen palju rahulikum, kui oleksin olnud aasta eest,” kinnitab ema. Toimetulek tähtsam kui teadmised Kui juba ühe pere lapsed võivad olla nõnda erinevad, et ühele sobib kooli­keskkond kuueselt, teisele kaheksaselt, võivad vanemad nii mõneski peres muretseda, kas laps ikka saab koolis hästi hakkama. Kasvatusteadlane Kerstin Kööp on uurinud koolivalmidust magistri- ja käsiloleva doktoritöö jaoks.

Ühtlasi on Kerstin lasteaiaõpetajana kolmel aastal lapsi kooli saatnud – teadustöö ja Tallinna Ülikoolis tulevastele õpetajatele loengute pidamise kõrvalt töötas ta üheksa aastat Pallipõnni lasteaias. Nii teoreetiku kui ka praktikuna kinnitab praegu lapsepuhkusel Kerstin, et laps võib veatult arvutada ja kirjutada, aga kui ta ei tule koolikeskkonnas toime, ei pruugi tal koolis hästi minna.

Sotsiaalse valmisoleku tähtsust kehalise ja vaimse kooliküpsuse kõrval mõistavad üha enam ka vanemad. Kui Kerstin küsitles magistritööks 1. klassi lõpetanud laste vanemaid, tunnistati, et arvatust olulisemaks osutusid koolis kellatundmine ja liiklemisoskused. “On lapsi, kes õpivad lasteaias hästi aru saama osutitega kellast, aga koolis tekitab segadust digitaalkell, või vastupidi,” toob Kerstin näite. Ka on õpetajatel septembris lõbus jälgida, kuidas vanemad “jälitavad” autodega trollibusse, et kontrollida, kas laps ikka jõuab ilusti sihtkohta.

Kerstin Kööp aitas sõnastada sotsiaalse koolivalmiduse põhilised tunnused.

1. Laps ootab kooliminekut

Kõige tähtsam on Kerstini sõnul see, et laps tahab kooli minna ja teab, mis teda seal ootab. Tavaliselt ootavad juba 5–6aastased kooliminekut, nad teavad, et seal ei magata päeval ning tehakse tähtsat tööd – õpitakse. “Miks mitte mängida kodus kooli, et uus olukord selgemaks saaks,” soovitab kasvatusteadlane.

Samuti on hea tulevase kooli­majaga tutvust teha. “Võib-olla saadeti koolist juba kevadel koju info­lehed – hea oleks, kui vanem ei loeks neid üksipäini, vaid jagaks infot ka lapsega ja arutaks selle üle.”
Last mõjutavad ka vanemate hoiakud. Kui vanem suhtleb kooli algul õpetajaga positiivselt ja sõbralikult, võtab laps omaks tunde, et midagi pole karta. Kui aga kodus valitseb hoiak, et “nojah, paremasse kooli me ei saanud, või ah, seda õpetajat tean ma juba oma ajast…”, hakkab see ka lapse kooliteed mõjutama.

2. Laps oskab olla hea kaaslane

“Järjest rohkem vanemaid peab tähtsaks, et laps oskaks kaaslaste keskel toime tulla ja eri olukordades emotsioone hallata,” toob Kerstin teisena välja. Paljud lapsed peavad ju kooli minnes hüvasti jätma kõigi laste­aiasõpradega. Kuid lahkumine võib olla raske, nagu ka uute kaaslastega kohanemine.

Sotsiaalsetele oskustele pöörab palju tähelepanu ka koolieelse laste­asutuse riiklik õppekava. Kõigis lasteaedades, aga eriti Hea Alguse rühmades ja neis, mis on liitunud projektiga “Kiusamisest vabaks”, harjutatakse rollimängude abil, kuidas olla hea kaaslane.

Neid õpetusi saab lühidalt kokku võtta kolme lausesse:
• Sa ei pea kõikidele meeldima ega kõigiga sõber olema, kuid sa saad kõigi lastega arvestada ja tähele panna, kui neil on midagi halvasti.
• Sul ei maksa teiste peale vihastuda, nutma ega karjuma hakata; parem on jääda rahulikuks isegi siis, kui sulle on ülekohut tehtud, ja selgitada oma tundeid sõnadega.
• Kui sa oled alati viisakas, on sul kergem hakkama saada.
Kerstin soovitab ka kodus rääkida lapsega suhetest ja vaagida eri olukordi. Näiteks võib vestlust alustada sellest, miks mõni inimene tundub pargis õnnetu, ergutada last välja pakkuma võimalusi, kuidas tema võiks mingis olukorras käituda, ja arutada, mis siis juhtub.

3. Laps suudab tunnis keskenduda

Fredi-Andreas ootab praegu kooli huviga. Karta oskab ta vaid halbu hindeid ja seda, et õpetaja võib temaga pahandada. Ema Maigi seevastu muretseb, et poisile võib osutuda raskeimaks istuda 45 minutit järjest paigal – ja niimoodi väikeste vahetundidega 4–5 koolitundi järjest.
Ka Kerstin Kööbi uuringus on vanemad tunnistanud, et lapsed küll teadsid, kuidas koolis asjad käivad, kuid polnud siiski valmis pikkadeks tundideks koolipingis.

“Mõnevõrra saab püsivust kodus vaikses toas ka treenida. Näiteks algul meisterdame midagi ja hiljem kasutame tehtut uues tegevuses,” õpetab Kerstin. Samuti soovitab ta lapsega harjutada põhimõtet: kui mida­gi alustasid, vii see lõpuni.

Püsimatule lapsele võiks anda algul väiksemaid jõukohaseid ülesandeid. “Tänapäeva laste probleemiks on suutmatus iseseisvalt mängida. Üksi mängimine tähendab neile ainult­ arvutit, telerit või telefoni,” ütleb kasvatusteadlane ning lisab, et lastele pakutakse liiga palju lahendusi ette ja nende fantaasiamaailm on ahtam.

Fredi-Andrease ema on enne kooli lastele ka palju ette lugenud, loetud teksti arutanud ja palunud, et laps jutustaks, mis talle meeldis. Veel on ema harjutanud pojaga kirjutamist ning lugemist, sest 1. klassis peavad lapsed aabitsast üsna varsti kirjatähti lugema ja lasteaias seda ei õpetatud.
“Õppimist saab teha mänguliseks,” leiab ema. “Isegi kirjutamise harjutamine ei pea olema üksluine ja igav – võib kirjutada üksteisele näiteks salakirju või koostada aardekaarte.” Ema eesmärk on, et laps ei kogeks koolis kohe ebaõnnestumist. See aitab tal õpihuvi säilitada.

4. Lapsel on motivatsioon pingutada

Kui laps ütleb, et ülesanne on nõme, vastik, see ei meeldi talle, ta ei taha seda enam teha, väljendab ta motivatsioonipuudust.

Õpihuvi ei tule sunniga. Mida rohkem last sunnid, seda vähem ta teha tahab. Oma tudengitele õpetab Kerstin Kööp, kuidas tekitada õpihuvi rollimängude abil. Lapsed õpivad varjatult, mängu kaudu, ning huvi ja positiivne tagasiside viivad neid edasi kergemalt ülesandelt raskema juurde. “Näiteks kui mängime arsti, saab laps värvilise paberilehe “retsepti kirjutamiseks”. Laps näeb, et tema tegevust sai kasutada mängus “patsiendi ravimiseks”. See tunne annab motivatsiooni: praegu ma kirjutan mängult, aga varsti oskan päriselt kirjutada ja päriselt ravida.”

Kerstin meenutab üht poissi, kes kartis joonistada. Juba esimene kriips, mille laps paberile tõmbas, tuli tema arvates halvasti välja, ta vihastas ja kortsutas lehe kokku. Innustamine ei aidanud, laps oli seadnud endale ülikõrged standardid ja kartis läbi kukkuda. “Selgus, et näiteks portree joonistamisel tahtis ta saavutada kena peakuju,” jutustab õpetaja. “Otsustasime siis, et hakkame soovitud tulemuse nimel harjutama. Kui poisil lõpuks õnnestus joonistada nii, nagu ta oli soovinud, oli ta väga uhke ja õnnelik.”

Paljudele vanematele on tuttav pilt, kuidas 3–4aastane laps seisab keset esikut ja ootab, et teda riidesse pandaks. 1,5–2aastasena oli tal veel suur soov ise riietuda, aga meie mõtlesime, et ah, mul läheb kiiremini… Koolilapsega on meil võimalus viga parandada. Kui laps tuleb ja ütleb: “Ma ei oska seda kodutööd teha, tee sina ära”, siis toetame teda positiivse tagasisidega, aga hoiame end tagasi. Las laps kohtub oma väljakutsega ning kogeb imelist tunnet, kui ta saab ise hakkama!

Üleminek liiga järsk?

Kahjuks juhtub vahel ikka, et kooliõhin kaob juba esimestes klassides. “Käärid lasteaia ja kooli vahel on liiga suured,” peab ema Maigi üheks põhjuseks. “Lasteaias õpitakse mängu kaudu, koolis pole aga mängu enam üldse ja üleminek on järsk.”
Ema arvates võiks algkoolides olla rohkem mängulist õpet ja rühmatööd. “Paljudes lasteaedades on harjutud hommikuringidega, lapsed õpivad seal end väljendama, enda järjekorda ootama, kaaslasi kuulama. Seda tava võiks koolis jätkata.” Samuti leiab ta, et algklassiõpetajad võiksid püüda õppimisõhinat säilitada ja ainekesksuse asemel lõimida eri ainevaldkondi.
Kerstin Kööp lisab, et põhikooli uute õppekavade eesmärk ongi muuta üleminek lasteaiast kooli sujuvamaks. “Palju sõltub siin õpetajast ja koolist. Uus õppekava annab igal juhul aineõpetajale üsna vabad käed, nii et ta saab korraldada õpet nõnda, nagu konkreetse klassiga parem on.”

Harjutame kooliks!

Tähelepanu ja tööjuhiste mõistmise harjutus
Valime neli pilti, mis kujutavad mingit tegevust, ja kirjutame lühikese lause, mis kirjeldab täpselt ainult ühel pildil toimuvat tegevust. Laps peab näiteks leidma pildi “Kass kõnnib aia peal”, jättes kõrvale pildid magavast ja jalutavast kassist ning kassist, kes vaatab aial istuvat tuvi.

Mitmeosalise ülesande täitmise harjutus

Pakume lapsele argiolukorras väikesi mäluharjutusi ja mitmeosalisi ülesandeid. Näiteks: “Võta õue-
jalanõud ära, vii kott oma tuppa ja anna siis kassile süüa.” Koolieelik peaks suutma täita kolme järjestikust ülesannet, ilma et vahepeal oleks vaja öeldut korrata.

Eduks vajalikud oskused

Ameerika kasvatusteadlane ja psühholoog Stephen Elliott on töötanud välja süsteemi laste õpioskuste toetamiseks. Ta kinnitab, et sotsiaalsed oskused iseenesest ei tee lapsi targemaks, küll aga aitavad edukamalt õppida. Rohkem kui 8000 õpetaja ja enda 20 aasta pikkuse kogemuse põhjal sõnastas ta 10 oskust, mida õpilane edu saavutamiseks vajab.

• Oskus teisi kuulata.
• Oskus teistest eeskuju võtta.
• Oskus reegleid järgida.
• Oskus mitte lasta end häirida kõrvalistest asjadest.
• Oskus abi paluda.
• Oskus kordamööda rääkida.
• Oskus teistega läbi saada.
• Oskus teistega suheldes rahulikuks jääda.
• Oskus oma käitumise eest
vas­tutada.
• Oskus teistele head teha.

Allikas: news.vanderbilt.edu