Mööda munakiviteid
Argo sünnipäev on 4. juulil. Lootsin salamisi, et beebi sünniks Argole täpselt sünnipäevaks. Olime ka lapse nime arutanud, aga küll ei sobinud mulle see, mille Argo välja pakkus, ega vastupidi. Samal ajal oli eetris saade „Unelmate pulm.“ Seal oli osaleja nimega Ardo, tema ka võitis. Sõbranna küsis meie käest, miks me Ardo ei võiks panna. Ja nii saigi. See nimi meeldis kõigile ja on ka Argost tuletatud.
Meie suhtes oli suureks mureks Argo arvutisõltuvus. Ta võis arvutis istuda tunde. Ühel õhtul helistas mu sõbranna ja kutsus autoga sõitma. Mõtlesin, et ah, mis seal ikka, Erik magab juba ja Argo nagunii arvutis... Jätsin veel telefoni koju ja kustutasin kõnelogi, et ta ei leiaks mind. Täpselt nii, nagu tema mulle terve raseduse aja teinud oli.
Kella 21 ajal läksime sõbrannaga minema ja kella 2 paiku öösel jõudsin koju. Uks oli lukku keeratud. Koputasin siis aknale, et Argo kuuleks ja mind sisse laseks. Kella ei saanud lasta, laps magas. Argo tuli uksele, silmad punased peas, vaatas mulle imestunult otsa ja küsis: „Kas sa käisid väljas???“ Olin nii pettunud, ta isegi ei märganud, et kodust ära läksin, oli nii süvenenud oma arvutimängudesse.
Oli 4. juuli, kolm päeva esimese sünnitustähtajani. Argo jälle pärast tööd koju ei jõudnud ja telefon oli välja lülitatud. Olin kurb, hirmul, vihane, kõike korraga. Mis siis, kui nüüd sünnitama peaksin hakkama? Kas ta tõesti siis üldse ei mõtle, mida ta teeb? Ka ämm tuli minu juurde, juhul kui peaks midagi toimuma hakkama, keegi peab ju Eriku juurde jääma. Samas oli ta mulle toeks, lohutuseks ja viis ka mõtteid eemale. Kella 3 öösel paiku tuli Argolt kõne: „Hei! Olen hoopis teises linnas kuskil klubis ja auto, millega tulime, läks katki. Mul aku tühi ja panin kaardi korraks sõbra telefoni.“ Ja nii pidin nagu muuseas talle auto otsima, millega mees koju saab...
Tundsin väikest kergendust, et ta jälle välja ilmus. Iga kord, kui ta jälle kadunud oli, mõtlesin, et olgu see viimane kord. Aitab! Kuid kuidagimoodi ikka andestasin talle.
Mõned päevad hiljem tuli Argo täditütar mõttele, et läheks linna peale kõik koos jalutama, ehk tuleb siis ka beebi kiiremini. Mõeldud, tehtud. Käisime päris mitu tundi jalutamas. Kui koju jõudsime, helistas Argo täditütar, et ta olevat oma rahakoti meie juurde jätnud ja kas Argo saab ruttu lipata ja talle poolele teele vastu viia. Minul muidugi kripeldas jälle sees, aga katsusin rahulikuks jääda. Argo läks välja ja ei läinud kaua, umbes 10-15 minutit, kui hakkasin tundma valusid. Helistasin Argole ja tema muidugi esimese asjana arvas, et ma valetan, et ta koju tuleks.
Valud kestsid terve öö. Mitte väga tugevad, aga üles ärkasin nende peale siiski. Igaks juhuks olin ka vanaema enda juurde ööseks kutsunud, kui peaksime kodust ära minema. Järgmisel hommikul läksime haiglasse kontrolli, kuna valud kestsid, sealt aga saadeti meid koju tagasi ja öeldi, et siin küll midagi veel ei toimu.
Vanaema jäi ka järgmiseks ööks meie juurde. Õhtul tuli mul isu piparmündi sokolaadi järele. Läksimegi Argoga jalutama. Poes kassasse jõudes avastas Argo aga, et jättis rahakoti koju. Niisiis jalutasimegi sama targalt koju tagasi. See võttis tohutu aja, sest valu ajal pidin puhkama.
Aga ega rase siis alla ei anna. Kui ikka isu on, siis peab saama. Võtsime kodust rahakoti ja läksime teise poodi. Argo ootas veel burgerit, kui mina poe seinale toetudes puhkisin ja ähkisin; valud olid päris hulluks läinud. Läksime koju tagasi magama.
Ka järgmine päev ei andnud valud järele. Olin juba kaks ööd magamata. Seekord tuli ämm meile, kuna mu vanaema pidi tööle minema. Kui ämm ukse taha jõudis, olin pikali ukse ees oma valuga. Ämm pidi ukse taga ootama, kuni valu ära läheb, et saaksin eest ära veereda. Kohe kutsus ta kiirabi ja käskis uuesti haigla minna. Ütles veel, et ma ei tohi lasta end jälle koju saata.
Nii algas sõit haigla poole, mööda munakiviteid.
*
Olen õnnelik 25aastane abielunaine ja kolme lapse ema. Siin blogis kirjutan sellest, kuidas ma 15aastaselt rasedaks jäin ja beebiga ilma vanemate toetuseta hakkama pidin saama. Ja sellest, milline on minu elu praegu.
