Mu laps rahuldab ennast...

Triin (30) on kahe toreda lapse ema. Karl saab kohe-kohe kuueseks ning Karoliina on kahe ja poole aastane. Lapsed nagu lapsed ikka, kuid ometi on pidanud Triin kulutama korduvalt asjatundjate uksi. Nimelt kipuvad nii Karl kui ka Karoliina ennast rahuldama.

“Mõlema lapsega algasid mured juba enne, kui nad aastaseks said,” räägib ema. “Algul ehmatas see ikka väga ära!”

Igalt spetsialistilt erinev nõu

Esimene inimene, kelle poole Triin oma murega pöördus, oli perearst, kes omakorda pidas nõu lastearstiga. “Nõu oli selline, et ma peaksin kindlasti seda tegevust keelama,” meenutab Triin, kes seejärel pöördus lastepsühholoogi poole. “Tema arvas, et lapsel on läheduse puudus, ning leidis samuti, et last peaks keelama – ehk siis unustab selle tegevuse.”

Triin oli nõutu. Tõsi, nende peres käib isa välismaal tööl ega saa lastega veeta kaugeltki nii palju aega, kui sooviks. “Ent ma ise olen püüdnud sada protsenti laste jaoks olemas olla ja üritanud lapse kohe ka sülle võtta, kui ta nii teeb… Seepärast ei taha ma hästi uskuda seda läheduse juttu,” lausub Triin kahtlevalt. “Ehk on see igavusest? Kui ma kindlat põhjust teaksin, oleksin juba ammu midagi ette võtnud!”

Midagi ei muutunud

Kui keelamine ei aidanud ja Karl sai juba nelja-aastaseks, pöördus Triin veel ühe psühholoogi poole. “Tema arvas, et las laps toimetab, aga leppige kokku, et ainult omas kodus ja oma toas,” meenutab Triin.

Paraku võib öelda, et midagi ei muutunud – ei keelates ega lubades. “Isegi kui lapsed mängisid, nad vahepeal “pumpasid”. Ja kui ma teinekord Karlile midagi keelan ja poiss sellega nõus pole, läheb ta vahel oma tuppa solvumisest “pumpama”,” räägib murelik ema.

Triinu mõlemad lapsed tegelevad eneserahuldamisega siiani. Õnneks on perekond õppinud nüüd asja rahulikumalt võtma ning hea on ka see, et poiss mõistab selle tegevuse privaatsust.

Laps hõõrub vanaema kõrval

Liisa (35) ütleb, et tema võttis asja algusest peale üsna rahulikult, kuna mäletab, et hakkas ka ise end üsna noores eas katsuma. Nii polnud ta üllatunud, kui ühel hetkel märkas, et tema peaaegu kaheaastane tütreke Marii end vastu diivanit hõõrub.

“Ebamugavust tekitasid vaid hetked, kui ta seda liiga avalikult tegi – näiteks kui vanavanemad olid külas ja selsamal diivanil istusid,” räägib Liisa. “Eks ma siis püüdsin kohe tema tähelepanu mujale juhtida ja üldiselt see toimib.”

Liisa rõhutab aga, et ei taha kindlasti tekitada lapses seksuaalsusega seotud ebamugavust, sestap püüab ta keelata nii vähe kui võimalik.

“Nüüd on juurde tulnud veel üks huvitav “lisaväärtus”,” muigab Liisa. “Ma olen märganud, et Marii paneb enne lõunaund teki jalge vahele ja jääb niimoodi, end kergelt hõõrudes, magama. Varem kippus ta selle asemel pöialt imema. Nii et mulle tundub, et tegu on mingisuguse lohutusmehhanismiga.”

Nagu ema, nõnda tütar

Liisa pole ühegi asjatundja poole pöördunud, sest, nagu öeldud, katsub ta asja väga rahulikult võtta.

“Ma arvan, et mu enda varaseim samalaadne mälestus on 4–5 aasta vanusest. Mäletan, et ennast katsuda oli mõnus ja ei osanud arvata, et tegu oleks millegi valega. Esimene orgasm ehmatas muidugi ära,” naerab naine. “Ja kindlasti ei juhtunud see enne varast puberteeti. Enne oli lihtsalt natuke mõnna end teinekord “sealt” hõõruda.”

Liisa arvab, et võtab teema lapsega jutuks siis, kui tüdruk lasteaeda hakkab minema. “Siis peame pikema vestluse, kuidas oma privaatsete kehaosadega ringi käia ning et säärast tegevust teiste ees harrastada ei tohiks.”

Kuna ta aga praegu on kodune ning asjas veel probleemi näha ei oska, ei ole Liisa pidanud vajalikuks kaheaastase tütrega sellest rääkida.

Liisa muretseb pigem, et kui ta praegu masturbeerimisele liigset tähelepanu pöörab, võib see tekitada lapses pingeid või anda vale signaali. “No näiteks võib ta hakata seda pidama toredaks mänguks, millega pälvib minu tähelepanu,” selgitab Liisa.

Imre Rammul: “Muretseda ei tasu!”

Seksuoloog Imre Rammul sõnab, et kindlasti ei tasuks sellise probleemi puhul üleliia muretseda. Põhjust selleks on vaid siis, kui lapse masturbeerimisest saab põhitegevus ning ta harrastab seda päevas väga sageli. “Vaat siis on põhjust öelda, mida teha ja kuidas olla,” märgib Rammul. “Lapsele tuleb ju õpetada, kuidas käituda noa, kahvli, lusika ja ka nokuga!”

Kui laps on veel liiga noor, et seletamisest täpselt aru saada, tuleks pigem püüda ta aega millegi muuga sisustada, selgitab seksuoloog. “Tegelge lapsega rohkem! Ega laps pole nii multipotentne, et jõuab emaga mängida ja samal ajal veel masturbeerida.”

Imre Rammul selgitab ka masturbeerimise tagamaid ja kinnitab, et tõesti võib see mõnel puhul näidata lähedusevajadust. “Hormoon oksütotsiin, mis on seotud orgasmi ja seksuaalsusega, on seotud ka lähedustundega,” soostub Rammul Triinu nõustanud psühholoogiga, kes arvas masturbeerimise “süüks” olevat just läheduse puudumise.

Normaalne nähtus

Ent mõned väikelapsed ei hakka eneserahuldamisega tegelema, teised hakkavad. Miks nii?

“Inimesed on erinevad, nii kehaliselt kui ka seksuaalselt,” sõnab dr Rammul. “Lõpuks on ju ka nii, et igaüks ei leia seda “nuppu” üles. See eeldab õige koha stimuleerimist õige tugevuse ja õige sagedusega, et mõnus oleks.”

Küll rõhutab Rammul, et tegu on normaalse nähtusega ja kindlasti ei tasu lapsega pahandada. “Ei tohiks tekitada seksuaalsusega seonduvat süütunnet või saata teele negatiivseid emotsioone.”

Asjatundja juurde soovitab ta pöörduda juhul, kui probleem suureks kasvab. “Kuni aga masturbeerimine pole lapse põhitegevus, mis sisustab tal pool päeva, pole mureks põhjust. Vahel on ka nii, et mingil etapil see huvi ilmneb ja kui on ennast järele proovitud-uuritud, raugeb huvi iseenesest.”

Mida teha, kui laps masturbeerib?

• Tänapäevane seisukoht on, et eneserahuldamine on normaalne nähtus, mis kuulub lapse seksuaalse arengu juurde.

• Kui laps kipub eneserahuldamisega tegelema tihti, juhi ta tähelepanu sellelt kõrvale. Pisut suuremale lapsele võiks selgitada, et see on tegevus, mida teiste juuresolekul ei tehta.

• Õpeta põnn kehaosasid tundma ning räägi, millised on isiklikud kehaosad, mida teiste ees ei katsuta ning mida ei tohi ka võõrastel lasta puutuda. Näiteks: “Ise võid oma nokut puutuda ja kui arsti juurde läheme, võib ka tema vaadata, kas noku on terve. Aga kui mõni onu sulle käe püksi paneb, siis sellel kindlasti ei tohi sündida lasta ja sellest tuleb kohe emale rääkida.”

Loe ka:

Raisa Cacciatore “Laste seksuaalkasvatus” (kirjastus Varrak).