Lastel pole vahet, mis nahavärvus sul on

Kuigi me elasime üsna väikeses kortermajas, 40 korteriga, ei tundnud me eriti oma majas elavaid inimesi. Nagu ikka kõigil oli kiire ja kõik elasid oma elu.

Õnneks oli meil naabritega vedanud. Ühel pool elasid meil kaks noort eestlast ja teisel pool seina elasid ehitajad. Seda, et tegu oli "klassikaliste" ehitajatega, oli hästi aru saada nendel reede õhtutel kui oli palgapäev, sest siis oli teiselt poolt seina päris hästi kuulda, milline muusikamaitse neil on. Õnneks aga keerati enne öörahu muusika vaikseks ja meie unerahu see ei seganud. Meiega samal korrusel elas veel üks türgi perekond kolme lapsega, kuid nendega me ei suhelnud.

Läbi facebooki sain teada, et alumisel korrusel elab veel üks eestlane, kellel on minu Kratist pool aastat vanem laps. Kirjutasime, et võiks vahel kokku saada ja lapsed omavahel mängima panna, kuid jutuks see jäigi.

Küll aga sain ma tänu sotsiaalmeediale tuttavaks kõrval trepikojas elava naisega. Rahvusel oli ta küll venelane, kuid eesti keelt oskas ta väga hästi. Me sobisime temaga päris hästi ja leidsime omavahel hea klapi.

Meie maja kõrval olevas majas elas kaks eesti perekonda. Ühes peres kasvas kolm last ja teises oli neid neli ja viies kohe, kohe sündimas.

Ja nagu ikka laste puhul, siis nemad on siirad ja ausad ning neil pole mingeid barjääre suhtlemisel, nii juhtuski, et nendest said Kratile uued sõbrad.

Kui me välja kärutama läksime ja naabrilapsed meid nägid, olid nad kohe meie vankri juures ja tahtsid poissi silitada ja kallistada. Hiljem kui Kratt juba ka suurem oli, said neist liivakastisõbrad. Kratile tehti liivakooke, mis ta siis ühe mõnusa käehoobiga kohe katki sai teha ja toodi erinevaid kivikesi liivakasti. Tore oli vaadata, kuidas lapsed omavahel suhtlevad ja sobivad.

Lisaks Kratile, sai endale uued sõbrad ka minu Mees. Nimelt mängisid lapsed hoovi peal jalgpalli, kellega ka minu Mees liitus.

Nii ta siis jooksis õhtuti nende lastega seal ja ajas palli taga. Mängukaaslasteks olid nii eesti kui ka tumedanahalised poisid.

Lastel pole vahet, mis nahavärvus sul on, nemad leiavad üldjuhul ikkagi ühise keele. Kuigi oli ka näha seda, et kuna meil oli hoovi peal üsna palju eestlasi, siis eestlased hoidsid ikka ühte, soomlased ja tumedanahalised ühte. Eks see ole ka arusaadav, omad on ikka omad ja nende poole hoitakse rohkem.

Seda aga ei saa öelda täiskasvanute kohta. Nii kurb on kuulda ja lugeda seda, kuidas siin üks eestlane on teisele eestlasele ikka kuri vaenlane. Ometi on siia riiki tulnud ju kõik eestlased peaaegu et ühise eesmärgiga, teenida rohkem ja saada endale parem elu. Miks siis aga tehakse üksteisele halba ja püütakse teisel eestlasel nahk üle kõrvade tõmmata küll maksmata palga, küll varguste, küll muude kavalate nippide abil. Vot sellest ma aru ei saa.

Samuti ei saanud ma aru ka sellest, miks oli raske nende laste emmedel meile tere öelda, kellega meie Kratt koos mängis.

Peaaegu mitte kunagi ei öelnud nad meile tere, ega vaadanud eriti meie poolegi. Vaatamata sellele, et lapsed istusid koos liivakastis ja meie neid teretasime, tuli nende huulilt see tere nii vaikselt ja sellist sõbralikku naeratust, mida soomlane kasvõi võhivõõrale teretades kingib, ei näinud me nende eesti emmede näol mitte kunagi.

See on minu meelest väga kurb. Ma ei otsinudki ega lootnudki neist kellestki südamesõbrannat leida, kuid viisakus võiks ju ikka alles jääda ja seda enam, et meie lapsed on sõbrad ja meie juured on ühises riigis.

Olen Kati, 27aastane abielunaine. Minu pere koosneb mu kallist 37aastasest Mehest ja 2-aastasest pojast Kratist ja 6,5kuusest Preilist. Elame Soomes ning areneme ja kasvame iga päevaga aina ägedamaks perekonnaks. Hetkel kirjutan ma blogis tagasiulatuvalt Kratist.