Käitu nii ja su laps lõpetab jonnituurid!

“Tahan siniseid sukapükse! Eiii!!! Tahan punaseid sukapükse!” Väikese jonnipunni silma valguvad pisarad, suu tõmbub krampi ning oma suures tahtmisetuhinas kipub ununema, millest vaidlus alguse sai. Kuni laps kriiskab kõrvulukustavalt.

Ta on oma tunne­tega üksi ja segaduses. Selline olukord on raske nii lapse kui ka täiskasvanu jaoks ning kuidagi tuleb leida lahendus. Sest ilmselgelt pole probleem enam pükstes.

Säilita rahu — see on kõige tähtsam!

Koolipsühholoogi, ja kahe tütre ema Triin Kahre sõnul on jonniva lapsega toimetulekul tähtsaim, et vanem säilitaks rahu. Kui vanem on rahulik, siis järgmine samm on võtta aega ning pöörata tähele­panu lapse vajadustele ja tunnetele.

Just kimpusolek tunnetega on see, millest lapse jonn tuleneb. Ta ei oska oma tundeid ja vajadusi mõistlikult väljendada ning teeb seda nii, nagu tema arengutase võimaldab — jonniga. Nii on täiesti kasutu hakata sel hetkel lapselt pärima: miks sa nii käitud? Enamasti ei oska laps vastata, sest ta ise ka ei tea. Ta lihtsalt väljendab enda sees toimuvat käepäraste vahenditega.

Samamoodi on mõttetu hakata sellisel hetkel lapsega pahandama, et ta jonnib. Ta on nii haaratud oma emotsioonidest, et pole suuteline vanema noomimist kuulama.

Kas karistada?

Jonn kerkib päevakorda, kui laps on 1–3aastane ja algab “mina ise” periood. See tähendab, et üha enam hakkab laps end teadvustama eraldiseisva inimesena, kel on oma tahtmised ja soovid, mis sageli ei lange kokku vanemate omadega või lapse võimete ning oskustega. Kui vaatame jonni olemust, tundub kohatu karistada last selle eest, et ta läbib oma elu loomulikke arenguetappe, mil tal on raske tunnetest aru saada.

“Karistamine näitab vaid seda, et me ei mõista last, kuid just mõistmist laps vajabki,” selgitab Kahre. Ta usub, et karistamine näitab vanema jõuetust olukorda kontrollida. “Füüsiline karistamine on igal juhul alandav ja solvav, isegi kui vanemale tundub, et see hetkeks aitab.”
Psühholoogi sõnul võivad sellisel sekkumisel olla väga pikaajalised ja traagilised tagajärjed, mis võivad oluliselt mõjutada inimese hilisemat elukäiku. Ning teine rõhutamist vääriv asi, mida vanemad tihti ei tea — lapse füüsiline karistamine on meie seaduste järgi karistatav.

Laps teeb pahandust

Meelepaha põhiajendiks on see, et lapses kasvab vajadus iseseisvuse järele, kuid samal ajal saab ta teadlikuks oma abitusest ja sõltuvusest emast. Vastakad tunded külvavad väikeses inimeses palju segadust, nii et võivad vallandada isegi tugeva raevuhoo.

Loomulikult tuleb ette ka olu­kordi, mil laps käitub moel, mis pole aktsepteeritav, rikkudes juba varem kokkulepitud reegleid. “Siis on kasulik ennast kehtestada,” soovitab Kahre. See tähendab, et vanem väljendab oma tundeid ning ootusi lapse suhtes, kuid teeb seda positiivsel viisil last alandamata ja solvamata. Näiteks öeldes talle: “Mind kurvastab see, kui sa oma õele haiget teed.” Piiride seadmisel võib kasutada ka selget “ei-d”. (“Ei, sa ei tohi oma õde lüüa.”)

Ennast kehtestav vanem peab ise olema rahulik ja edastama sõnumi nii, et see on üheselt mõistetav. See tähendab, et kogu vanema kehakeel peab toetama öeldut. Vastasel juhul teeb ta olukorra pingelisemaks ning lahenduse leidmine muutub võimatuks. Enesekehtestamist on mõttekam kasutada siis, kui laps on rahunenud, mitte emotsioonide meele­vallas, kus ta pole suuteline vanemat kuulama ega infot vastu võtma.

Vajalikud piirid

Enesekehtestamine aitab lastel seada piire. Viimased on psühholoog Kahre sõnul väga vajalikud, sest pakuvad lapsele turvatunnet. Nii teab laps, mida temalt oodatakse, milline käitumine on aktsepteeritav ja milline mitte. Nõnda õpib ta oma tunnetega toime tulema ja vajadusi väljendama. Jonn on lapsele tarvilik tahte arenguks ja selleks, et vanematest eemalduda. Seega on jonnil tähtis osa lapse isiksuse kujunemisel.

Triin Kahre toob näite, kuidas tema kolmeaastane tütar oskab juba väljendada tundeid sõnadega. Selle asemel, et end pikali visata ja kisada, ütleb ta: “Emme, ma olen nii kurb, et ma ei või rohkem multikaid vaadata.” Vanemad oma käitumisega on need eeskujud ja mudelid, kelle pealt laps õpib tunnete väljendamist ja selitamist.

Liiga sagedased jonnituurid

Sagedaste jonnihoogude puhul soovitab Triin Kahre vaadata iseennast kõrvalt, sest kõik vanemates olevad tunded peegelduvad lastes. “Mõnikord on keelde ja käske lapsel nii palju, et ta väljendabki oma jonniga protesti kõige selle vastu, mis teda piirab ja rõhub,” ütleb Kahre. Kuid mõnikord on ka vanema ebakindlus ning ärevus see, mis tingib lapse sagedasemaid jonnihooge ja suutmatust end talitseda. Spetsialistilt soovitab Kahre abi otsida siis, kui vanem tunneb, et lapse jonnihood tal üle pea kasvavad.

Psühholoog soovitab mitte ära unustada seda, et ka lapsevanemal endal on tähtis hoolitseda oma vajaduste eest. Kui vanem ei tule toime iseendaga, on tal raske toime tulla lapsega. Oluline on oma probleeme teadvustada ja julgelt abi otsida.

Kuidas jääda rahulikuks

• Kui tunned, et sinu kannatus on proovile pandud, siis tea, et endas üles kerkivaid tundeid pole vaja maha suruda. Küll aga on võimalik need mujale suunata, kas või näiteks patja raputades.
• Jonnihoost tekkiv energia on võimalik pöörata müramiseks. Seda nippi on küll keeruline avalikus kohas kasutada, kuid kodus võib vabalt pidada maha ühe padjasõja või müramisraundi. Nii maandab ka lapsevanem oma pingeid.
• Kas sa oled enda eest piisavalt hästi hoolitsenud? Selleks, et säilitada rahulikku meelt, peavad ka vanema vajadused rahuldatud olema.
• Ära häbene abi paluda. Kui jonnieas laps vajab topelttähelepanu ja temaga tuleb rohkem tegeleda, kutsu appi näiteks vanaema või mõni muu lähedane sugulane.