Laske teismelisel olla iseseisev, kuid hoidkem tagalat

Koputasin kord pärast pesupäeva oma toona 15aastase poja toa uksele, puhta voodipesu virn käes. Kui poeg ukse avas, teatasin: “Näe, korjasin sinu voodiriided ka nöörilt ära. Kas soovid, et panen tekikoti tekile ümber?” Poiss võttis pesu ja ütles viisakalt: “Ei, ma saan ise hakkama. Ja tead, ema, ma ei taha enam seda... poputamist.” Tema hääles oli isegi kerget häbenemist: peab siis nii elementaarset asja emale ütlema!

Taani pereterapeut Jesper Juul sõnab, et teismeline annab meile sel moel asjakohast nõu tõmbuda kasvatamise eesliinilt tagalasse ning kasutada vabanevat energiat enda ja paarisuhte hüvanguks. Targalt teeb vanem, kes lapse esimest palvet kuulda võtab. Mida korduvamalt peab teismeline oma soovi iseseisev olla meile meelde tuletama, seda kõvema häälega ta seda teeb.

USA psühholoog ja koolinõustaja Francis X. Walton lisab, et vanemail on nüüd viimane aeg loobuda ühelt poolt poputamisest ja liigsest lubamisest ning teisalt sundimisest ja teismelise elu kontrollimisest. Nende asemele peab leidma meetodid, mis annavad teismelisele mõista, et teda austatakse. Ehk siis kasvatuse asemele tulgu nüüd avatud dialoog ja julgustamine.
Kuidas sellist suhet saavutada?

Mis varem turvaline, see nüüd tüütu

Teismeea elavad lapsed läbi eri vanuses, umbes 10. ja 16. eluaasta vahel. Kindlasti annab vanemale lapse murdeikka jõudmisest märku kiire kasv, tüdrukutel rindade arengu algus ja poistel peenise suurenemine. Ehk ka asjaolu, et laps higistab rohkem kui enne. Märgata võib meeleolumuutusi, kuid vahel on vanem lapse tujukusega nii harjunud, et kindlaks tunnuseks seda pidada ei saa. Pealegi ei pruugi mõni pubekas üldse tujukusega hiilata.

Kui oled sarnaseid muutusi lapses märganud, on aeg vahetada harjunud suhtlusmeetodeid. Juul ütleb, et väikestes lastes tekitab turvatunnet see, kui vanemad neid kontrollivad, nende teadmisi korrastavad ja muul moel nende toimetuleku eest hoolitsevad (“Kas käisid pissil ära?”), sest taolist hoolitsust tajudes tunneb laps, et ta on kindlates kätes. Teismelistes seevastu tekitavad liigne hoolitsus ja kontroll tunde, et sekkume nende ellu ega usu, et nad ise oma asjadega hakkama saavad.

Teismeeas sobimatu poputamise tunneb lisaks eelmainitud tekikoti-teenusele ära ka sellest, kui vanem:
• paneb teismelisele valmis kooli­riided;
• aitab tal kodust või koolist otsida õppevahendeid;
• viib teismelise autoga kooli, kuigi laps saab minna ka jala või bussiga;
• küsib sageli, kas midagi kodus õppida jäeti, või aitab last peaaegu iga nädal;
• valmistab teismelisele perest erinevat toitu, kui too keeldub söömast;
• ei palu temalt abi majapidamis­töödes, vaid teeb enamiku ise ära;
• annab enamasti lisaraha, kui laps on oma taskuraha ära kulutanud;
• ei võta midagi ette, kui teismeline temaga inetult räägib, või annab järele, kui laps vihastab.

Samamoodi kahjustab suhteid see vanem, kes sunnib oma teismelist käituma nii, nagu talle meeldib. Muide, autokraatliku suhtlusstiili järele haarab tihti seesama poputav lapsevanem, kes on meeleheitel.

Sundi ja kontrolli harrastav vanem:
• ähvardab, on sageli kriitiline, karjub ja karistab teismelist;
• näägutab pubeka kallal enne kooli­minekut, et see end kiiremini liigutaks;
• kritiseerib ta sõpru, riietust ja
hindeid;
• otsustab ise, millal teismeline koduseid ülesandeid teeb ja riided pesumasinasse paneb, ega luba mingeid eriarvamusi.
Nii liigne hoolitsus kui liigne kontroll saadavad teismelisele ohtliku sõnumi, mis tema niigi hapra enesehinnangu tuhastab: “Sa ei vääri austust, sest kui mina sinu eest kõike ära ei tee või sind tagant ei sunni, ei saa sa oma asjadega hakkama.”

Ole avatud suhtluseks

Eelnev ei tähenda hoopiski, et peaksid nüüd teismelise üleni tema enda hool­de jätma. Ta ei tule iseseisva eluga veel toime ja vajab üle kõige tunnet, et va­nemad tunnustavad tema jõupingutusi iseenda avastamisel.

Ehk siis selle asemel, et teismelisele teadmisi ja korraldusi jagada või temast solvunult eemale tõmbuda, pead alustama dialoogi nagu võrdne võrdsega. Teisisõnu: vanemast peab saama juhtimise asjatundja, kes juhib viisil, mis ei pane last tingimata vastu võitlema ega alla andma. Kuidas seda teha?
Kontrolli oma hääletooni. Lihtsaim on seda teha nii, et kujutad ette, nagu räägiksid sõbra või kolleegiga. Kas õpetav toon kadus ja asendus sõbralikuga?
Kontrolli oma sõnakasutust. Paljud vanemad ei pane tähelegi, kui taas vanemliku automaatvastaja sisse lülitavad: “Lauas pole ilus nina nokkida!”; “Kas täna midagi kodus õppida ka anti?” Teismeline ei pruugi vastu võtta juttu, mis puudutab üldisi tõekspidamisi või kombeid. Ta ootab selle asemel sinu isiklikku reaktsiooni, sinu arvamust. Kasuta mina-sõnumeid ja avalda oma tundeid, öeldes: “Mina tahan, et sa kell 21 magama läheksid”, selmet öelda: “Sinu eas peab kell 21 ma­gama minema, muidu ei saa hommikul üles.”

Sea sisse komme lahendada probleeme avatud arutluse teel, selle asemel et pakkuda piiratud valikuid. Ultimaatumite esitamine ei õigusta end. Seega mitte nii: “Sina pead ka pere toimimisse oma panuse andma ning sellepärast hakkad sa prügi välja viima”, vaid pigem: “Ma tahan, et sa võtaksid vastutuse mingi koduse kohustuse eest endale. See võib olla näiteks prügi välja­viimine. Mis oleks sinu arvates mõtte­kas lahendus?” Ja kui siis teismeline vastab ikka eitavalt, tulebki see nii jätta, soovitab Juul. Seni, kuni ta on valmis majapidamises kaasa lööma.

Sõnasta oma arvamus, kuid ära esita seda ainuõigena. Näiteks nii: “Ma ei tea, mida sina selle asjaga teha otsustad, kuid ma tahan, et sa teaksid, et minu eelistus on selline ja selline.”

Siiski ei pruugi tehnilistest üksik­asjadest pikaajalist kasu olla, kui vanemad ei suuda järjekindlalt teismelisele väljendada oma usku tema hakkama saamisse.

Minu teismeline on täitsa okei

Kui juhtud olema vanem, kes seni on lapse elu korraldanud, siis nüüd on vaja oma muutunud suhtumisest selge sõnaga teada anda. Näiteks nii: “Tead, ma olen vist käitunud nii, nagu poleks sul piisavalt tervet mõistust, et minu meeldetuletamiseta õigeks ajaks kooli jõuda / minu näägutamiseta koolitöödega toime tulla vms. Ma arvan, et olen sellega vea teinud. Sa saad oma asjadega hakkama küll.”

Mõnusat suhet edendab ka vanema oskus olla kättesaadav, ent mitte peale­tükkiv. Teismelisele lähevad sinu arvamused väga korda, kuid ära oota, et ta tuleks ja seda sulle ka ütleks. Sama­moodi pole pubekale mõtet rääkida tema tegude tagajärgedest rohkem kui üks kord. Iga järgmist korda tajub ta juba näägutamisena. Neurobioloogid väidavad, et selles eas on ajuosa, mis tegeleb vastutustundega, rivist väljas. Seetõttu ei tohiks vanemad võtta noorte käitumist kui enda isiku vastast tegevust. Teismeline teeb lihtsalt nii, nagu ta sel hetkel teha oskab.

Juul ja Walton väidavad, et teis­me­lisel on väga raske vanemaga edasi sõdida, kui too teda lugupidavalt kohtleb. Jah, ta võib vanema korduvalt proovile panna, jättes näiteks koolitööd tegemata, et kontrollida, kas endine näägutamise periood on lõppenud. Kui teismeline tunnetab usaldust, muutub ka tema suhtumine ning kodune õhkkond paraneb.

On üks asi, mida murdeealine kindlasti vajab – seda rohkem, mida keerulisemaks muutuvad tema ümber valitsevad olud. See on vanemate täielik usk temasse. Juul ütleb, et teismelisel on eluliselt vaja, et maailmas oleks üks või kaks inimest, kes tõesti usuvad, et ta on okei. Ühe sellisega on elu tore, kahega suurepärane.