Kuidas olla vanemana tark, et mitte oma laste ainulaadsust normiks lämmatada?

Soovin, et me oskaks valida koolid, kus meie laste potentsiaali maha ei suruta, selle nimel, et olla teistega – kelle potentsiaal on samuti maha surutud – täpselt ühesugune.

Seekordne Koolieelik on omanäoline ja erineb tugevasti oma eelkäijatest. Seekord laiendasime sihtrühma ning võtsime tähelepanu alla lapsed 4. eluaastast alates kuni kooliminekuni välja. Tahtsime jälgida lapse arengut pikema aja jooksul ja mitte piirduda pelgalt koolieelse aasta viimaste ettevalmistustega.

Toeta arengut

Esimese seitsme eluaasta jooksul toimub lapse arengus tohutult suuri muutusi. Beebist saab koolilaps, kes oskab ise peaaegu kõiki toiminguid, mida elus vaja. Ja selles, kuidas ta neid oskab, on väga suur osa lapsevanemal.

Mu keel tõrgub nimetamast seda lapse arendamiseks. Ütlen selle kohta parem: lapse arengu toetamine. Räägime siin ajakirjas sellest, millise keskkonna saavad vanemad luua, mida teha ja mida mitte teha, et kasvava inimese sünnipärased eeldused saaksid õitsema lüüa. Jäägu termin „arendamine“ aega, kus tõepoolest usuti, et laps on kui vaha, mida saab igaüks oma tahtmist mööda omale sobivasse vormi väänata. Või nuppudega masin, millele pruugib lapsevanemal vaid õige programm sisestada ja voila! – täpselt selline inimene kasvabki, nagu ema-isa ootavad.

Isiksuseomadused on suures osas kaasa sündinud ja neid muuta ei saa niikuinii. Neist sõltub osaliselt see, kuhu laps erinevates valdkondades jõuab. Laps sünnib teatud eeldustega, aga vanematest sõltub, kas need saavad õitseda. Vanemad loovad ruumi, kus laps saab endas leiduvaid eeldusi rakendada. See on natuke nagu pimekohting – sa muudkui lood võimalusi ega oska ette arvata, milline neist last kõnetab. Aga sa aina pakud.

Kuidas seda ajakirja lugeda

Selles Koolieelikus leiad sa lapse arengu verstapostid valdkondade kaupa. Neid võib jagada mitmeti, meie eelistasime järgmist jaotust: füüsiline, käeline, sotsiaalne, vaimne areng ning kõne, tahte ja mängu areng. Igast rubriigist leiad arengu üldiste seaduspärade tutvustuse ja nõuandeid, kuidas just selles vallas lapse edenemist toetada.

Me ei soovita arengu verstaposte liiga täht-tähelt võtta. Küll aga võiksid need sul meeles püsida, kui lapsega mängid, tema kõnet kuulad, tema näpuosavust või eneseteenindusvõimeid jälgid. On olulisi maamärke, teatud etapi arenguülesandeid, ja kuni need pole täidetud, ei saa laps edasi minna.

Ja et jutt liiga teoreetiliseks ei läheks, palusime appi neli toredat peret, kus kasvavad lapsed vanuses 4 kuni 7. Pärt Gustavi ja Art Lukase, Loore ja Ida peredest saad lugeda kohe ajakirja algusest. Nende muljeid, kogemusi, pilte ja ütlemisi oleme puistanud kõikjale üle ajakirja. Iga arenguvaldkonna juurde leidus lastelt sobilik killuke, nii et kokku sai täiuslik tervik! Tänu emade-isade lahkele valmisolekule oma lapse oskuste arengut jagada on mul tunne, nagu olekski ajakirja algseks teljeks olnud just nende laste lood. Ja et teooriaosa sai elust endast tuletada.

Pärt, Lukas, Loore ja Ida aitasid mul järjekindlalt kinnitust saada selleski, et rääkigu teooria mida tahes, iga laps areneb ikkagi omamoodi. Igal on ju erinevad sünnipärased eeldused ja erinev kasvukeskkond. Kui üks on osav ronija ja armastab linde vaatamas käia, siis teisele, suurepärasele organisaatorile, meeldib üle kõige esineda. Kui üks naudib noolte voolimist ja rassib maatöid teha, siis teine võib randaminekule eelistada nuputamisülesannete lahendamist ja teab peast kõiki lemmikmeeskonna mängijate numbreid.

Mõni oskab lugeda 3aastaselt, teine avastab raamatud alles koolis. Iga laps on erinev ja see ongi meie rikkus! Ma loodan, et ajakiri, mida sa käes hoiad, näitab oma leebel, aga järjekindlal moel, et erinevused on lahedad ja areng ei käi kõigil ühtemoodi nagu kellavärk.

Iga laps on ainulaadne

Meie, vanemad, saame oma kõigekallima arengut suunata – see tähendab, äratada lapses huvi maailma vastu, temaga mängida, rääkida ja teda austada.

Ma soovin, et meil oleks vanematena tarkust oma laste ainulaadsust mitte normiks lämmatada. Et me ei kipuks oma lapsi teistega liialt võrdlema. Et me ei ärrituks, kui meie laps õpib lugema aeglasemalt kui sõbranna oma. Et meil jätkuks armastust teda jätkuvalt toetada ja me ei unustaks, et mudilane õpib siis, kui ta mängib, ronib, meisterdab, aitab vanaisa või väikest õde, paneb ennast ise riidesse või jutustab meile oma päevast.

Ja ma soovin, et me oskaks valida koolid, kus meie laste potentsiaali maha ei suruta, selle nimel, et olla teistega – kelle potentsiaal on samuti maha surutud – täpselt ühesugune.

Aitäh!

Olen selle ajakirja teooriaosa koostanud, toetudes oma 16 aasta pikkusele tööle Pere ja Kodu ajakirjanikuna. Aitäh teile, psühholoogid, terapeudid, lasteaiaõpetajad, teadlased ja teised lastega tegelevad spetsialistid, kellega kokku puutudes olen aastate jooksul kogunud info, mille nüüd siia ajakirja kokku kirjutasin.

Aitäh, lastepsühholoogid Katrin Pruulmann ja Kadri Järv-Mändoja, kliiniline psühholoog Angela Jakobson, pereterapeut Kiira Järv, lasteaiaõpetaja Külliki Kook, võimlemistreener Heigo Klaos, füsioterapeut Merle Leiner, logopeedid Ülle Kuusik ja Lagle Lehes, õpetaja Kersti Türk.

Aitäh, selle Koolieeliku kõige tähtsamad tegelased – Pärt Gustav ja Loore, Ida ja Art Lukas ning teie isad-emad, õed ja vennad! Teiega koos ajakirja teha oli suur rõõm ja au.

Krista

Ajakiri Koolieelik on nüüd müügil!